Autor: wic

02-06-2009 14:39:00

Millal saab kompromissist eneseohverdus?

Iga eduka suhte aluseks on oskus minna kompromissidele. Ei saa raiuda pidevalt “mina, mina ja mina!!” Tihti tuleb ronida teise mätta otsa ja vaadata asju sealt. Mäletan lapsepõlvestki neid hetki kui imestnult ja imetlusega vaatasin, kuidas ema surus omad soovid ja tahtmised maha. Tol ajal ei saanud veel aru miks. Nüüd tean. Pererahu huvides.

Põhimõtteliselt lõpeb “mina tahan” elu siis, kui su kõrvale on tekkinud keegi. Juhul, kui su
kallim pole tallaalune ja sulle kõik hõbekandikul kätte toob. Mina aga eeldan,
et paarisuhtes on inimesed kui partnerid ja nende vahel on sujuv koostöö, mitte  bossi ja alluva suhe. Nii ma eeldan ja nii võiks ka olla. Aga kas ka on? Naised on juba oma loomult pehmemad ja valmis mehe nimel loobuma paljustki. Eriti veel armastuse algusaja eufoorias.
Me kõik oleme lugenud-kuulnud erinevaid suhtenippe a-la stiilis- “ela oma elu, käi oma
sõbrannadega väljas, ära ole liiga kättesaadav jne jne jne.” Aga kas tõesti me suudame neid algusest peale täita? Kui ikka on valida, kas oma mehe kaisus või sõbrannaga klatšiõhtu, siis usun, et algusaegadel jäävad ikka paljud sõbrannad suht ripakile.                                                           
Isegi selle etapi läbi elanud ja rikkusin ka seda kuldreeglit. Kusjuures nii väga hullu ei
juhtunud midagi. Õiged sõbrannad on siiani alles, ära kadusid vaid need kellega lihtsalt väljas käia ja sisutühja juttu ajada ja ma ei pea seda suureks kaotuseks. Aga aeg läheb
edasi. Nii.. mõnest nn. sõbrannast ilma jäädud, mees hea ja paremaga ära hellitatud ning jõuabki kätte tõsisem aeg. Siis kui armumisest saab armastus. Aeg, millal kaks
inimest on teineteises kindlad ja usaldavad teineteist. Algab kooselu. Kokku kolimine ei pruugi olla alati nii lihtne. Eriti siis kui elatakse erinevates linnades. Aga kes kolib siis kuhu? Julgen väita, et suurem protsent kolijateks on naised. Jäetakse oma töö, sõbrad, kodu ja võetakse oma 7 asja ning minnakse. Millegipärast nii on loogilisem. Sest tihti on  mehel tasuvam töö ja kindlam pind jalge all.  Algul ikka mõtled, mis siin ikka, peaasi, et mehega koos. Kooselu võib küll ilus olla aga ühel hetkel avastad, et sul kui indiviidil pole mitte kui midagi. Pole tööd,
sest hetkel on seda väga raske saada.                                       
Töötu olemine on üldse suhteliselt suur hingetrauma, sest tööl käimine annab tihti meile tunne, et oleme vajalikud.  Pere ja sõbrad on sadade kilomeetrite kaugusel ja teid ühendab vaid telefon ja/või arvuti. Uusi sõpru polegi nii lihtne leida, eriti veel kui oled kodune. Tuttavaid ehk veel.. aga sõprus, see on midagi muud. Avastad, et sa elad tema elu. Käid temaga koos ja tema sõpradega väljas, tegeled temaga koos tema hobidega ja teed kõik tema heaks. Hommikul ärgates on su ülesanne talle kohvi keeta ja päeval koristad ja teed talle õhtuks süüa. Loomulikult on hea olla vajalik armastatud inimesele. Aga kui sellest saabki su elu? Elada temale. Ma ei väidagi, et mehed millestki ei loobu, sest tangot tantsitakse siiski kahekeisi.
Siiski kõrvalt vaadatses ja ise suhtes olles tundub, et meestel on naine ja oma elu aga
paljude naiste elu ongi tema mees. Tihti olen täheldanud, et naised ei telgele omale
meelepäraste asjadega või jätavad kuhugi minemata, sest mees kirtsutab nina. Just selle nn. pererahu pärast. Üks väljaskäik pole ju väärt hiljem mossitavat meest. Aga mees? Tema tahab ja tema teeb. Mõtlemata naisele. Siinkohal tekibki küsimus, et toimivas suhtes peab minema kompromissidele ja tihti oma soove alla suruma aga kust jookseb piir? Millal on tegemist eneseohverdamisega? Kas elades temaga koos temale on see piir juba käes? Või juhtub see palju varem? Kuid me ei näe neid tillukesi hoiatavaid märke ning avame silmad alles siis kui oleme oma isksuse ohverdanud armastatu heaolu jaoks?

wic