Autor: Charmelle

06-06-2009 14:58:26

Paanika- ja ärevusehood

Pidevad mõtted sellest, kuidas sa end tunned, ... hirm, hirm, hirm -- uue hoo ees.

Minul hakkas kogu jama 4.5 aastat tagasi.
Sümptomiteks oli:
südamekloppimine,
valu rindkeres,
lämbumistunne,
nõrkus- ja ebareaalsustunne,
kinnisideed ja tahtmatud mõtted, surmahirm,
Tunne, et oled, kui ära lõigatud reaalsest elust , üksi.
Iga korraga lisandus aga üha uusi sümpomeid juurde.
Peaaegu alati esines surmahirm - hirm kaotada kontroll enese üle või hulluks minna.
Ei teadnud ma midagi, millest mul need on. Miks mul on hapnikupuudus jne. Elasin sellega edasi. Perearst saatis igast uuringutele: kilpnääre, silmad, peaasju ... oeh, neid oli palju. Isegi perearst ei osanud arvata, mis mul viga on/võiks olla. Ju ta siis ei tulnud selle pealegi, et mul selline jama kaelas võib olla.
Lõpuks nägin Buduaaris ilmunud artiklit "Paanika- ja ärevusehood" - lugesin läbi ning leidsin, et kõik sümptomid klapivad. Samuti leidsin lingi [url=http://www.paanikahaire.ee/]http://www.paanikahaire.ee/[/url] , mida lugedes veendusin üha enam, et mul on paanika- ja ärevusehoogd. Ei julenud ma algul sellest kellelegi rääkida, ammugi mitte perearstile. Isegi oma parimale sõbrannale mitte, rääkimata siis veel oma emast [img]http://images.buduaar.ee/emoticons/ermm.gif[/img] Kuid iga päevaga läks asi järjest hullemaks. Bussiga kooli sõites ei suutnud ma ühest linna otsast teisegi sõita - tundsin, kuda hingata ei saa, seest läks kuumaks, pea hakkas ringi käima. Mõtlesin, et minestan sinna samma bussi ära, kes mind siis küll aitaks. Läksin siis aga jala edasi mitu peatust. Samuti tekkisid mul unehäired. Peas tekkisid koguaeg küsimused: mis saab siis, kui mu perekonnast keegi sureb?; mis saab siis, kui mu sõbranna sureb?; mis saab siis, kui mina suren??? jne jne ... samuti läksid mulle hinge noortega juhtunud surmajuhtumid. Magama minnes oli nende pilt silme ees, õnnetusest kujutatud pildid. Kohutav. Magada üldse ei saanud.
Lõpuks võtsin julguse kokku ning panin perearstile aja kinni. Teel arsti juurde pidin minema üle raudtee - raudteele lähenedes tekkis silme ette pilt, kuidas rong mulle otsa sõidab. AAPPPIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!!! Panin jooksujalu arsti juurde. Lõpuks, kui ma perearsti kabinetis istusin ja rääkima hakkasin sellest, mida internetist leidsin ja lugesin ning end nende järgi ära tundsin, siis ütlen ausalt (ei tunne isegi piinlikkust selle üle enam), ma hakkasin nutma. Ma tundsin end nii hästi ja kergendunult, et sain oma probleemi ära rääkida, sest nüüd saan ravi. Ravi, mida olin nii kaua oma probleemile oodanud. Perearst ütles, et ma olen kriitilises seisundis juba. Plaksti löödi kanged rohud peale. Võtma pidin Xanaxit, Coaxili. Ravikuur kestab kokku 4 kuud. Praeguseks olen ravi saanud 1 kuu ja 1 nädal. Xanax võeti maha ning nüüd pean edasi võtma Coaxili (3 x päevas) ja Lexotanili (Lex on vajadusel).
Tunnen, et rohud mõjuvad, magan paremini ning mis peamine - need jubedad surmahirmu mõtted ja küsimused on hakanud kaduma. Bussiga sõites on veel see nõme lämbumistunne ning pea hakkab ringi käima. Samas Lexotanil on selline ravim, mida ei ole soovitav üle kuu tarbida - sõmptomid võivad tagasi tulla ja veel hullemal kujul, seega proovin seda võtta hästi vähe.
Oehh, sai nüüd pikk jutt [img]http://images.buduaar.ee/emoticons/happy.gif[/img] Seda juttu kirjutades läks juba mu keha kuumaks, pea hakkas ringi käima ning tekkis ka nõrk hingamisraskus, kuid eks see tule vast sellest, et suure ärevusega sai see kirja pandud [img]http://images.buduaar.ee/emoticons/happy.gif[/img]
Ise ma psühholoogi juures käinud ei ole. Eks iga ühe arst teab paremini, mis kelllegi sobib [img]http://images.buduaar.ee/emoticons/happy.gif[/img]
Kahju on ainult sellest, et kohveiini sisaldavaid jooke (kohv, energiajoogid) ei saa juua [img]http://images.buduaar.ee/emoticons/sad.gif[/img] Kuid pähkleid, sifkasid, õunu ja rohelist teed tarbin suure hea meelega [img]http://images.buduaar.ee/emoticons/happy.gif[/img]
Minu ravikuuri lõpuni on aega jäänud veel 2 kuud ja 3 nädalat [img]http://images.buduaar.ee/emoticons/happy.gif[/img] Teistele aga, kes end sümptomite järgi ära tundsid, soovitan julgelt minna arsti juurde, sest niisamamõtlemisega, et "küll kõik üle läheb", Te terveks ei saa. Asi läheb iga korraga järjest hullemaks ja hullemaks ... 

Charmelle