Autor: Aphrodite333

29-11-2009 14:14:57

Kaua tehtud kaunike.

Ja nii siis tuligi meie perre uus väike tegelane.

Pühapäeva varahommikul enne kolme kargasin valu peale ülesse. Väike
toibumine ja juba teine, vahe 7 min. Kui kolmas sama tempoga, kargasime
mehega pükstesse, 3:13 käivitus auto. Helistasin haiglasse ette, et
oleme teel, jõuame 45 min pärast.

Maantee, ei ühtki autot, vahed 6 min, "nüüd poja tuleb- nüüd poja tuleb";

Vabaduse väljak, vahed 5 min, noored heljuvad tee peal- "noh, vut-vut-vut, kiire on!";

Pirita tee, vahed 4 min, "ma pean jõudma-ma pean jõudma";

Viimsi, vahed 3 min, " jõudsime-jõudsime".

Perepalat, lai voodi, avatus 4 cm, liblikatega öösärk. Ämmakas palus
üle elada 20 min KTGd. Lõpp oli raske- mingi häda on, ma ei tea kas
tahan pissile, kakale või pressida. Kirsipunane pehme hommikumantel,
käbe- käbe sünnitustuppa. Käpuli palli juurde- no ei saa, jalad ei taha
laiali püsida, ebamugav. Püsti tugiraamile- oh, suht okei. Nii kui
valuhoog, mees kohe alaselga masseerima, super. "Hingan-hingan-hingan".
Valu vahepeal vaatan, mul paljad varbad. Ütlesin mehele, et järgmisel
vaheajal jooksuga sokid palatist. Valu lõppes, start, kuues palat ehk
kuus uksevahet jooksu, sokid, tagasijooks, üks sokk jalga, "nüüd,
masseeri-masseeri".

Jalad tudisevad, ei jaksa seista, palun voodisse. Külili, peatugi üles,
kirsipunane padi, hingan vapralt, ei taha ämmakaga häält kaasa teha,
mees tabab ilust masseerimise aega ja kohta.

Ämmakas palub mehel mu jalga üleval hoida, nii jätkame, algavad
pressid. Kahe pressi vahepeal vaatan meest ja saan aru, kui raske on mu
jalga üles sikutada, tal veel selg haige. Vabandan "kallis, issand kui
raske sul on". "Milline altruistlik naine mul on". Mees ja ämmakas
naeravad.

Siis järsku hull valu, nagu suur tulekera oleks väga pisikeses torus.
"Ma lähen katki- ma lähen katki!!" . Mees ütles hiljem, et see oli
hetk, kui mu valu tundis, aga ma ei karjunud, vaid niutsusin.

5:50 on sünniaeg, nabanöör 2x ümber kaela (selle sain hiljem teada).
Alles mehe tardunud pilk peatas mu mõtte "ma sain hakkama-ma sain
hakkama". Siis tuli juba häälega "meie poja- meie poja??!!!!!!", laps
mu selja taga laual hakkas häälitsema, uhh milline kergendus! Millisel
hetkel nende sekundite sees ilmus lastearst ja veel üks armas tädi, me
ei suudagi tuvastada. Põnn sai riidesse ja teki sisse ja suruti koos
issiga kiiktooli, kuniks mulle väikest iluravi tehti. See armas tädi
hoidis mul käest kinni, nii armas temast. Siis tipasime perepalatisse
ja ma nägin ka oma põnnikest.

Mees ütleb, et kõik oli väga rahulik ja ma ei olevat karjunud.

Aga kaal siis 3555 gr ja pikkus 52. Meedikud aina kiitsid kui ilus ja selge laps :) Hindeks 8/9.

Aphrodite333