Autor: kriiz

08-06-2009 16:13:56

Rahuaja kodutud lapsed!

Kolmekümnendate aastate lõpus algas Eestis sõda. Paljud süütud inimesed hukkusid ja suur osa kaotas tähtsaima paiga oma elus- kodu. Lapsed jäid orbudeks. Praegu on meil rahuaeg, pole pomme ega tanke, aga midagi on jäänud sõjaajaga sarnaseks- meie riigist ei puudu kodutud lapsed. Miks?

 Statistilistel andmetel juuakse ühe eestlase kohta aastas 15 liitrit viina ja loomulikult on seda palju. Liiga palju! Seega üheks tõsiseks probleemiks, miks lapsed on hooletusse jäetud, võib pidada alkoholi. Muidugi ei kehti see kõikide alkohoolikutest vanemate laste kohta, kuid erandid kinnitavad reeglit.
 Sellistest peredest saavad tihtilugu alguse paljud probleemid: halb õppeedukus, madal enesehinnang ja sisemine rahutus. Lapsed ei taha enam koju minna, sest neid oodata sinna. Purjus ema või isa juba magavad võib-olla selleks ajaks, kui laps koju jõuab ja tahab ehk jagada oma rõõmu ühe pisikese kiituse või hea hinde üle. Aga kedagi ei huvita. Teine osa on jälle neid, kes lasevad õppeedukusel langeda ja ei taha seetõttu ehk kooli minna- häbi on, kuid kelle nimel pingutada? Ei huvita ju kedagi. Üksi enda jaoks pingutamine pole lapsele sageli piisav. Neid narritakse ja ka seda mure ei saa kellegagi jagada- jälle on laps üksi ja peab ise hakkama saama. Nii hulgutaksegi sageli linnatänavatel, ööbitakse ehk sõprade pool ja kui enam kuhugi minna ei ole, siis magatakse kasvõi pargipingil. Peaasi, et mitte koju minema ei peaks!
 Paar aastat tagasi kirjutasid paljud lehed sellest, kuidas isad ja võõrasisad oma lapsi, justnimelt tütreid, ahistavad. Lastel on sellest raske rääkida, tuntakse häbi ja hirmu. On olnud ka juhuseid, kus laps on võtnud südame rindu ja oma emale, kes ometi peaks ju last kaitsma ja hoidma, kõik ära rääkinud. Kuid nii ehmatav, kui see ka ei tundu, siis ema ei usu. Omaenda last. Ta usub meest, kes on ju nii hea ja hooliv ja toetab igati perekonda. Sel juhul ei jää lapsel jällegi muud võimalust, kui kodust pageda. Isegi ihuüksi võõrastel ja pimedatel tänavatel tundub ohutum kui koduseinte vahel.
Kolmandaks probleemiks, kui nii võib öelda, võib pidada karjääri, mida peetakse tihtipeale liigagi oluliseks. raha on elus tähtis, kuid lapsed vajavad ka vanemaid, kes oleks nende jaoks olemas 365 päeva aastas. Lapsed vajavad tuge ja julgustust, mitte rahapakki ja uusi asju. Neil on vaja abi, et tulla toime, sest lastel on niisamuti muresid, mida tahetakse jagada, nagu vanematelgi. Kui aga vanematel ei ole aega, mitte ühel päeval, vaid mitte ühelgi päeval, siis laps tunnebki, et on hoopis jalus.
Mul on meeles mõne aasta tagune ajaleheartikkel, kus kodutu poiss otsis tee peal hääletades igal öösel varjupaika, kus magada. Ma ei saa aru, kuidas vanemate süda ei valuta, kui nad jätavad pisikese lapse siia ilma täiesti üksi ekslema? Seda on raske, kui mitte võimatu, mõista! Iga täiskasvanud ja terve mõistusega inimene peaks ju ometi teadma, et kui toob siia ilma uue elu, siis kasvatab ja suunab ta teda seni, kuni laps on võimeline ise hakkama saama ja on aeg pesast välja lennata. Paraku aga käituvad täiskasvanud sageli nagu lapsed- mõtlematult. Mis on selle tagajärjed?
Kahjuks ei pea saatuse hoolde jäetud lapsed sageli oma elu millekski ja nii leitakse lihtsam tee, mis viib murede lõppemiseni. Lõpetatakse ise oma lühike elutee. Kuigi elusse teispoolsuses tihti ei usuta, siis ikka vist salamisi loodetakse, et kuskil mujal on parem. Kuid kas on? Sellele teavad vastust vaid need, kelle käest seda enam küsida ei saa ... Kurb, kui niimoodi läheb.
Lapsi on raske aidata, sest võõrastele nad end tavaliselt ei ava. Miks peakski, kui isegi omaenda lihased vanemad pole huvi tundnud? Vaja sellel võõral siis tulla ja uurida. Aga kui laps on endassetõmbunud ja vaikne, puudub sageli koolist ja suhtub kõigesse ükskõikselt, isegi enda ellu, siis tuleb olla tähelepanelik, sest kurbuse kõige viimasel astmel pisarad puuduvad. Olgu siis märkajaks võhivõõras või oma. Seda tuleb tähele panna, sest sellest üksindus- ja hüljatustunde nõiaringist leiavad väljapääsu väga vähesed.
Seega ma leiangi, et kuigi meie riigis valitseb rahu, siis tegelikult on see pelgalt väline fassaad. Inimhinged on õrnad ja neile on nii kerge haiget teha, rääkimata laste hingedest. Nende mõttemaailm võtab ehk vanema poolt naljana öeldud halvustava sõna ja lause hoopis teise nurga alt kaalumisele. Nurga alt, mis ei ole ehk sugugi naljakas, pigem valus ja meeldejääv. Noor ja oskamatu laps on kui abitu kassipoeg, kes ellujäämiseks vajab vanema ja tugevama kaitset ja hoolt. Seda leidmata eksleb ta tühjuses ja sageli jääbki sinna ekslema. Laps, kellel pole vanemate tuge, jääb maailma üksi. Meie ümber on neid palju. Meie ei pruugigi seda märgata, aga võiksime siiski püüda tähelepanu pöörata. Kasvõi õige pisut!

kriiz