Autor: FatedToLoveU

11-02-2010 15:14:52

MINA ENAM EI JAKSA.!!!

Ma ei tea, kallid ülejäänud lapsevanemad, kuidas teie oma elu näete, aga mina enam ei jaksa. Niipea kui lapse sain, oleks nagu elu otsa saanud. Rutiin päevast päeva. Enam ei loe MINA ja MINU tahtmised midagi, kõik keerleb ainult lapse ja tema vajaduste ning pereelu ümber.

Olen kogu oma teadliku elu olnud ergas ja elurõõmus, kellel on palju sõpru ja iga nädalavahetus pidu…

Nüüd
aga istu kodus nagu viimane kodukana ja kõik ümbritsevad justkui
eeldavad, et see ongi normaalne ning ma peaksin sellest õnne ja
rahuldust leidma. Või nagu mõni mu sõbrannadest kadestab — küll sul on
lihtne elu, kasvatad last, teed omi asju, ei pea mingi tööjamaga närve
raiskama.
Ei no tere tali! Mis rõõm see kodus istumine
on? Ja omi asju? Lugeda ei saa, internetis olla ei saa, kogu aeg hoia
lapsel silma peal ja kantselda: anna süüa, tõsta asju eest ära, vaata,
et ta haiget ei saaks, vaheta mähkusid. Teed sa ju küll väikse lapse
kõrvalt omi asju, see tahab ju pidevat tähelepanu. Mees muidugi käib
tööl edasi nagu muiste ega saa aru, miks ma virisen, mul ju lihtne ja
laps nii nunnu.
Jah, mehe jaoks on muidugi laps nunnu, näeb
ta last ju vaid mõned tunnid päevas, siis, kui oma „huvitavalt ja
oluliselt“ töölt koju laekunud, aga mina olen nagu purki pistetud. Ja
kui tahaksin lapse nädalavahetuseks näiteks vanemate hoolde anda, siis
ta ei saa aru, miks, et nii tore on ju mõni päev otsast lõpuni lapsega
tegeledes veeta. Ta ei saa aga sellest aru, et minu jaoks see mõni päev
on tegelikult IGA päev.
Ei, ärge saage must valesti aru — ma ei vihka
oma last. Vastupidi, ta on mulle väga armas, aga lihtsalt on hetki, kus
ma tunnen, et minus ei ole piisavalt EMA. Hetki, mil ma lihtsalt ei
suuda end jäägitult kellelegi teisele pühendada.
Mõnikord kardan, et see jääbki igavesti nii —
äkki minust lihtsalt ei olegi „õnneliku pereelu“ elajat. Või — minu
definitsioon õnnest on pisut teine. Ma tahan ELU, aga see kipub lapse
kõrvalt kiiresti kaduma — kas või sõbradki, kes veel vabad ja
vallalised, enam külas ei viitsi eriti käia. Ega ju omi asju lapse
kõrvalt väga arutada ei saa. Või ainult siis, kui ta magab. Oma
ettevõtmistesse sõbrad mind ka enam eriti sageli ei kaasa — mõned
korrad sai käidud näiteks koos uisutamas, aga kui mina olen käruga ja
pean muretsema selle pärast, et lapsel hakkab külm ja varsti tuleb
uneaeg jne, jne, jne, siis lõpuks ei ole see kõik nende jaoks eriti
huvitav ja nii ma unarusse jäängi.
Ma tean, nüüd kõik siinsed ideaalsed ja
ülitublid lapsevanemad tõstavad kisa, et minusugused ei tohikski lapsi
saada ja et ma olen kole ja halb ja vastik. Aga mis ma tegema pean —
enne lapse saamist ma ju ei teadnud, et see kõik mulle nii mõjub.
Vaadates peresid ja lapsi uskusin, et minu ringijooksmise ajad on läbi
ning tahan ja olen valmis end sajaprotsendiliselt perele pühendama.
Aga ma ei suuda. Tahan oma elu ka: vahel klubis tantsimas käia, omi asju teha, sõpradega veini juua.

Palun
aidake, kes on vähegi samu tundeid kogenud! Ise enam ei oska — peas
keeb ainult mõte, et palun-palun, andke mulle MINU ELU tagasi…

FatedToLoveU