Autor: Kunksu

15-06-2009 13:38:10

Arstil lipsas üle huulte... uups! vol 3

Mida kõrvad on aastatega kuulnud arstide suust...

Tõestisündinud lood, midagi pole välja mõeldud!
Aasta oli 1992.  Ratsatrennis olles kukkus raskeveohobuse tüüpi hobune, kellega esimeses galopitrennis ratsutama pidin (mis sest et see loom musklis kuttide allgi isegi sammu ei viitsinud astuda, vaid püüdis ringi veeres heina süüa), perutama ja tegi mulle korraliku lennu ning mats ja maaühendus käis nii kõva pauguga, et mul pilt taskus oli. Toona mobiiltelefone polnud. Väidetavalt polevat ka  ratsabaasis telefoni olnud. Igastahes kiirabi mulle ei kutsutud. Kord tunnis käivale tunnibussile ei jõudnud. Kolleeg olevat mu käekõrval linna talutanud (nii paar - kolm kilomeetrit), mina aga olevat katkiläinud grammofoniplaadina küsinud, et mis juhtus? - ära kuulanud, ja siis küsinud "aga mis siis juhtus?", jälle ära kuulanud - ja nii lõpmatuseni. Kui mind kodus vanematele üle anti, kasiti mind puhtaks ja pandi magama. Ka vanemad ei kutsunud kiirabi. Järgmine hommik, kui mu teadvus tagasi tuli (mul oli magamisega kokku 12 tundi mälukaotust), tundsin, et ma oma ihu eriti ei tunne. Ja kui ka tunnen, see ei kippunud eriti hästi kuuletuma. Pea käis ringi, silmeesine virvendas ja pilt ei püsinud paigal. Ema kükitas voodi kõrval ja enne kui suu jõudsin lahti teha, kägises juba ette: "Hobuse seljast kukkusid maha...". Nii palju rammu ma ometi kogusin, et lõugama pista, mis põrgu pärast mulle kiirabi ei kutsutud? Ja siis ma koperdasin ise neljakäpakil teise tuppa (püsti seismine ei õnnestunud eriti, pea käis ringi, üks külg oli õlast, puusast ja põlvest mitte sinikas ega lillakas vaid lausa mustikas) ja helistasin kiirabisse. Seletasin, et eile ratsatrennis viskas hobune mu seljast maha ja täna on mu enesetunne selline, vajan arstiabi. "Mis te alles täna helistate??? Miks te eile ei helistanud??" Ma siis küsisin vastu, et kas ma pidin helistama siis, kui ma olin teadvuseta, või siis kui mul oli see 12 tunnine mälukaotus?? [b]Mina[/b] olen ju see, kes on kannatanu, mitte mõni tervetest, kel polnud käsi küljes ega suud peas, et kiirabi kutsuda! Sain oma kiirabi.... Luud olid terved, hea seegi. Ajupõrutus, 10 päeva voodireziimi. Terve suvi - 3 kuud, olin kui siil udus, heli jõudis minuni aegluubis, ma nägin et inimestel suud liiguvad, aga heli jõudis minu teadvusse tükk aega hiljem, aru saamine, mida räägiti, veel hiljem. Välja mõtlemine, mida öelda tundus võtma sajandi ja väljaütlemine oli ettevõtmine. Majade seinad kõikusid ja tuikusid - eriti, kui olin jälle ära vajumas ja nende toele püüdsin nõjatuda, selgus et tegelikult oli maja sein mõni  cm eemal... Magasin lõunati tund-paar, alguses ka kuskil 15 paiku tunnikese ja siis 18 paiku jälle tunnikese ja õhtul juba 21 paiku magama - ehk minu kohta ülimalt vara. Olin kogu aeg väsinud ja uimane ja mõtlesin, et kas ma nüüd jäängi pooletoobiseks, või saab minust veel asja... Pea sai korda, aga selja alaosa, nimmepiirkond ja põlved said küll kabelimatsu - igikestvad ravivõimlemised ja taastusravid, valud madalrõhkkonnaga on argipäev - aga see on teine teema ;)
 
Jätkub..

Kunksu