Autor: Kunksu

15-06-2009 13:51:04

Arstil lipsas üle huulte... uups! vol 2

Oma kõrvaga kuuldud lood.

Olin ninaluu operatsioonil (ninasõõrmete vaheline luu, mis nina kaheks sõõrmeks eraldab). Kirurgiga oli kõigest varem räägitud, aga täieliku vapustusena tabas mind opi eel arusaamine, et see tehakse mu teadvusel olles, kohaliku tuimestusega! Mind pandi opilauale pikali, seoti nagu hullul (omal tuli seline mõte pähe.. kuigi, kui mõtlema hakkasin, see oli arsti, õe ja mu enda turvalisuse huvides, et lammutama hakates kellelegi liiga ei saaks teha) käed ja jalad laua külge kinni ja tehti ninna tuimestavad süstid. Arst lobises minuga, oodates kuni tuimestus mõjuma hakkab, viskas nalja, kui juba oli opiga alustanud ja ma haistsin luukärsahaisu ja vere lõhna, nägin, kuidas ta mu näo kallal sekeldas ja mõtlesin, milline nina mul küll praegu keset nägu on - nagu lõhkikeenud kartul? Op kulges ilusti.. kuni ühel hetkel arst hüüatas : "Oi! Siin on veeel üks kõverus! See ei paistnud röntgenilt enam välja.... Nüüd läheb küll veriseks!". Ja mina lesisin sealsamas opilaual nagu sitasitikas selili, käed ja jalad kinni seotud, nägu peas lalaili nüsitud ja ta tuleb sellise armsa hüüatusega lagedale! Läks jah veriseks. Mis teha. Aga arst tegi korraliku töö. Peale paranemist avanes minu jaoks lõhnademaailm - enne ninaluu oppi olin ma "nina peale kukkunud" ehk haistsin tavaliselt lõhnasid alles siis, kui teised kõrval röökisid, et nad juba lämbuvad. Ma vedasin siis kopsud õhku täis, kehitasin õlgu ja ütlesin, et vist on jah õrnalt midagi tunda... Peale seda oppi aga kadusid paljud mu allergiad ja mida aasta edasi, seda paremaks mu haistmine muutus, kuni lõpuks ise hakkasin teistele ütlema, et kuule, kas sa ei tunne seda lõhna? - ja teised ei tundnud, mina olin lämbumas...

Kunksu