Autor: wic

16-06-2009 11:06:13

Vastukaja artiklile "Kus jookseb piir?"

Artikkel “Kus jookseb piir?” tekitas minus väga tugevaid emotsioone. Pealkirjana olevale küsimusele vastaksin mina nii, et piir on igaühe jaoks, seal kus ta selle kehtestab. Mis ühele juba väga sürrealistlik, on teisele veel tavaline. Seega pole antud küsimusele ühest vastust.

K4thy loost sain mina niimoodi aru, et neiu nägi unes õnnetust ette ja tal on kahtlusi, et võib-olla oleks ta saanud sündmuste kulgu muuta.Sündmuste ettenägemisse/ tundmisse usun veel kuidagi ja väga vähe aga, et neid saaks ise magades ära hoida või takistada, seda ma küll ei usu. Saatuse sõrme vastu ikka ei saa.
Olles ise kaotanud mulle väga lähedased inimesed õnnetuse läbi, on ikka suhteliselt veider mõelda, et keegi, kes samal ajal magas, oleks saanud  avariid ära hoida. Kõlab haigelt ja teeb haiget. Olen hakanud pigem uskuma saatusesse ja olen leppinud asjaoluga, et neid inimesi pole mu kõrval just selle pärast.
Ja nüüd palju aastaid hiljem ma loen lugu, kuidas keegi nägi unes võib-olla just seda sama juhtumit ja võib-olla oleks saanud õnnetust ära hoida. Mitte need inimesed, kes ise olid õnnestuspaigal, vaid keegi teine, keegi võõras, kes magas…
Usun siiski, et asjad juhtuvad põhjusega ja nii on kaotusvaluga palju kergem leppida, mitte jäädes mõtisklema “Mis oleks kui..”
Ning ma ei suuda iial ette kujutada, seda viha ja ängi, kui ma oleks sellise kirja omanikuks saanud.

wic