Autor: elbe

16-06-2009 20:34:35

Kenad poisid ei lõpeta kenasti. / 22.osa

Kõige uuem järjejutu osa Teie ees! Selles loos on nii armastust, õnne kui ka rohkelt ebaõnne.

Eelmised osad on loetavad[url=http://www.rate.ee/blogs/armaskiisu9] SIIT.[/url]
[u][i]Eelmises osas:[/i][/u]
 [i]Just sel hetkel kujutasin ette, kuidas Karl
Robile rusikaga vastu nägu virutab ning seejärel oma kätt valust raputab ja
kuidas Robi oma erepunast põske käega kinni hoiab… Ja siis kõnnin mina Karli
juurde ja vaatan teda poolsolvunud näoga, millepeale tema teeb oma täielikult
paljastuvate hammastega armsat naeratust. Karl haarab minu käest ning mina
kivistun, jälle...[/i]

[i]"Kauguses" - Tanel Padar & The Sun[/i]

 
[b]"Melissa!"[/b] hüüdis keegi
koridorist ning minu kena unenägu kukkus täpselt kokku  hetkel, mil me kahekesi Karliga vastamisi
seisime. Tõusin oma pehmest ümmargusest kiiktoolist ning jooksin koridori.
[b]"Palun
vii prügi välja! Saad hakkama?"[/b] anus mu ema hoides ühes käes näokreemi
ja teises peeglit.
[b]"Olgu
siis, kas see on köögis?"[/b] küsisin vastuseks, millepeale ema kerge
peanoogutuse andis ja koridori lõppu WC-sse suundus. Kõndisin koridori
algusesse, hüppasin trepikäsipuule ning libistasin end esimesele korrusele. Jooksin
kööki ning haarasin musta pungil kilekoti ning kõndisin esikusse. Asetasin
selle põrandale vastu seina. Haarasin oma mantli, panin kaela salli ning
tõmbasin jalga oma erkpunased poolsaapad. Võtsin koti taas kätte ning astusin
välisuksest välja. Suundusin tänava lõppu prügikastide poole. Väljas oli juba
pime ning tänaval enam kedagi ei liikunud. Avasin prügikasti luugi ning lehkava
kapsa hais kerkis üle pea.
[b]"Öäk.."
[/b]pomisesin
enda ette ning hoidsin ühe käega nina kinni samal ajal kui teisega viskasin
prügikoti kapsaste juurde. Lükkasin kiiruga luugi kinni tagasi ning hakkasin
tagasi maja poole kõndima. Puuokste raksatus.
[b]"EIIIII!"[/b] kuulsin
puudevahelt kellegi kriiskavat häält, mis sundis mind peatama ning kõrvaltänava
pargi poole suunda muutma. Lisasin oma tempot, samas olles üliettevaatlik. Sel
hetkel polnud enam midagi välistatud. Ma lausa jooksin mööda kõrvaltänavat
pargi poole. Hägune vaatepilt tammepuude alleelt ehmatas mind. Peatusin
järsult, otsustades mitte lähemale minna. Üleni mustades riietes mehed hoidsid
noort meest kinni nuga ähvardavalt kaelal.
[b]"Ole
vait ja anna see siia!" [/b]karjus madala häälega mees nende ees, hoides
ähvardavalt käes püstolit.
[b]"Mitte
iialgi!"[/b]
karjus vaevaliselt valunoote täis häälega noormees mustale kogule vastu. Ma ei
suutnud tuvastada, kes oli noormees ning kes olid mustad kogud, kuid üks oli
kindel- lähemale ma ei kavatsenud minna.
Püstoliga mees virutas tugeva hoobi
noormehele jalaga kõhtu, mille järel kostus karjatus. Ma olin justkui
kivistunud, see oli nagu kõige halvem õudusunenägu.
[b]"Anna
see parem heaga meile. Sul on kaks valikut, annad siia või.." [/b]ähvardas mees
edasi tõstes püstolit kõrgemale.
[b]"EI."[/b] Lausus noormees
kindla häälega, mille järel kõlas lask ja kogu langes aeglaselt kruusale. See
justkui äratas mind unenäost tõstes mind tagasi reaalsusesse. Selline hääl oli
ainult ühel minu tuttavatest. Robertil. Haarasin higiste värisevate kätega
telefoni ja kutsusin kiirabi. Mustades kogudes mehed märkasid mind rääkimas
ning põgenesid joostes.
[b] "VÄRDJAD!"[/b] karjusin neile järele ning
jooksin Roberti poole. Laskusin põlvili tema kohale põlvili ning haarasin tema
käe.
[b]"Oh
Robert.."[/b]
laususin läbi pisara mille teise käega ära pühkisin. Robi vaatas mulle pingsalt
silma.
[b]"Miks
mina? Ma ei teinud midagi valesti.."[/b] lausus ta vaevaliselt tehes paari sõna
järel hingetõmbepausid.
[b]"Palun
ära räägi. Kiirabi tuleb kohe. Kõik saab korda.."[/b] Laususin tema
pea kohal talle silma vaadates, mille tagajärjel jooksis järjekordne soolane
pisar minu põsel aeglaselt allapoole. Ma teadsin ju, et tegelikult ei saa enam
midagi korda.
[b]"Suudle
mind,"[/b]
anus Robert läbi valu minu silmi vaadates. Ta nägu oli verine ning noahaavu
täis nagu põlved ning käed. Pisar, mis oli jõudnud lõuani kukkus Robi põsele.
[b]"Anna
andeks," [/b]ütlesin
ning pühkisin kukkunud pisara õrnalt tema veriselt põselt. Kiirabi sireen.
Pöörasin end vaadates tahapoole, kiirabiarstid jooksid Roberti poole. Samuti
astusid politseiautost välja politseinikud kes sammusid minu poole.
[b]"Kas
teie kutsusite kiirabi?" [/b]küsis vormiriietuses mees.
[b]"Jah,"[/b] pomisesin
vastuseks tõustes kruusalt.
[b]"Palun
tulge minuga jaoskonda." [/b]Lausus politseinik ning sammus auto poole. Kõndisin
talle järele ning istusin autosse.

elbe