Autor: Kunksu

19-06-2009 00:41:17

Unes või ilmsi?

Romantic dreams... järjejutt..

Kohtusime päeval linnas. Pea tunni istusime kõrvuti kivimüüril puu all päikesevarjus, limpsisime õlut ja ajasime sisulagedat ja labaseks kippuvat juttu. Minu vaikseks rõõmuks oli tal taas seljas see heleroheline sinaka varjundiga T-särk, jalas teksad - mis nagu arvata, olid rohelised. Mitte ühtlaselt, vaid nagu vanasti need kivipesu teksad olid ja see allesjäänud roheline oli mahe ja õrn. Jala otsas olid uued Puma tossud, mis olid pea üleni musta värvi, 1/3 valged. Ta oli päikesepruun ja armas. Justkui oleks ta kuulnud mu soove ja mõtteid - oh jumal!-ta kutsus mind kohtama! [i]Vaid korra[/i] oma elus olen ma tõeliselt kohtamas käinud ja seegi 4 aastat ja mõned kuud tagasi. Ja nüüd, kui ma vähem kui 1,5 kuu pärast saan 24, kutsub minu suur salasoov ja vaikne unistus mind endaga kohtama. Rohelises, keset rohelust.
No muidugi mu süda põksus ja ajud olid nõus või ületunde tegema ja kõik muu endist välja viskama, et kohe ja eksimatult meelde jätta tema telefoninumber. Igaks juhuks.
Lahkudes vaatasin üle õla talle veel järele ja ma olin kui üks nurrude nurr. Rahulolev :)
Teadupärast on ajal selline krooniline komme, et valel ajal tormab ta kui hull, nii et sa ei jõua kuidagi kõike ära teha, mis vaja - ja kui sa tahad, et aeg ruttu! liiguks, siis on ta, kurivaim, lausa kinni naelutatud ja ei liigu ega liigu.
Kodus tekkis mul kassiahastus, kui mõtlesin sellele, mis mul kõik kiiremas korras on vaja ära teha ja mida enam kuidagi edasi lükata ei anna. Ja Pontu pidi omapoolse panuse andma sellega, et viitis õues aega hullamise, hüplemise ja müramisega, mitte sellega, milleks me välja läksime. Temale ei teinud - ei saanudki teha, sest ta seda ei teadnud - muret see, et teab kuna ta järgmine kord õue saab. Ma ju ei teadnud, kuna ma koju tagasi jõuan!
Ja riided, need riided! Mitte kunagi pole sul puhtana kapis sulle [b]selleks [/b]korraks niivõrd vajalikke ja sobilikke! Toppisin kohmitsedes sõnakuulmatute näppudega ühed riided selga, kablutasin peata kanana paar korda läbi korteri, jõudsin otsusele, et need riided ei lähe kohe mitte, kakkusin riided jälle seljast ära. Palavikuliselt. Mauhh! kõik kapiuksed jälle pärani, ise peadpidi kappi, Himaalajatena kõrguvatesse riidevirnadesse sobrama, et leida seda õiget, õiget, õiget! Aga milline on see õige, issand halasta! Teine kombinatsioon rahmeldades selga, kiire-kerge make-up, vajalikud vidinad kaasavõtmiseks lauale kuhja. No põrguvärk!! [b]Nende [/b]riietega ma ei saa ju minna! Täitsa ebapraktiline! Jumal, mis kell juba on! Vaene mina, torman pea laiali otsas paaniliselt mööda elamist, suutmata endaga ja oma asjadega hakkama saada - nagu oleks puberteetik ja tormaks elu esimesele kohtingule. Asjad kukuvad pliu-pläu käest ja kõikjalt mujalt maha, no mina ei tea, ennem neid asju küll nii palju ei olnud, kui neid nüüd põrandale kummuli sajab! Robinal vahetan taas riided ära, ja leides, et nendel riietel on mulle nii hädavajalikud tootsi taskud, topin oma SOS kolinad taskutesse, tõmban peegli ees päästvalt kammiga läbi juste.. No K...!, nüüd peab küll kõik o.k. olema!
Lendan tormikiirusel läbi korteri viimset kontrollpilku heitma, tekitades koeras täielikku arusaamatust - ja kergendatult ohates arvan, et justkui on o.k. Juba pabinast värisema hakanud kätega sulen korteriukse ja galopeerin mitut trepiastet korraga võttes õue, ja siis juba - kohtumispaiga poole!
 
Jätkub...

Kunksu