Autor: Kunksu

19-06-2009 01:06:24

Unes või ilmsi? vol 2

Romantic dreams...

... kell näitab juba kurjakuulutavalt 5 minutit üle kokkulepitud aja, mul on aga 10 minuti tee veel läbida! Ootab ta mind nii kaua? Kas ta üldse tuli? Äkki on nii, et torman sinna kohale, keel vestil, ja teda pole olnud, pole ega tule?! Prr! Lippan siiski igal sammul end kannustades, süda rinnus vemmeldamas ja puperdamas. Üle silla, üle tee, veel natuke, veel [b]nii [/b]natuke. Läbi pargi.... Nüüd peaks teda juba nägema, kui ta seal on!
Aeglustan sammu, taastan normaalse hingamise, ajan kõrvad kikki ja silmad hästi pärani. Nagu nõiutud, on terve tänav selles pikas-laias lõigus inimtühi, kuigi see on kõige pikem ja laiem jalakäijate tänav linnas, kesklinnas pealegi...
Ja.... seal ta on, käib närviliselt, rahutult väikesi ringe tehes, hõõrub nägu, soeb oma niigi ilusaks harjatud soengut - jumalukene küll, tundub, et temagi pabistab minumoodi, justkui oleks esimest korda kohtama tulnud! Tema, üksi keset suurt ja laia inimtühja tänavat. Rohelises, roheluse ääres.
Me ei tereta üksteist. Ma vaid küsin, mida selline ilus noormees üksinda keset inimtühja tänavat teeb. Ja tema vastab, ikka veel nägu hõõrudes, et näe, sõi kodus kõhu täis, Une-Mati tuli külla, ja kui ta ehmatusega silmad lahti tegi! Muidugi, kellaaeg oli jalustrabav. Enda pesemise plaani pidi ta kindlapeale ära jätma, suure tormiga unustas elektripliidi sisse, ja neid tobedaid Lolljala 1,5 sammu trepiastmeid lennukiirusel ületades tormas ta nii, et oleks teab mitu korda käkaskalea lennanud või kaela ära murdnud. Ta olevat mõelnud, et nonii, läinud ma nüüd olen ja ilma ta must nüüd on! Aga ometi tormas kui hull kohale, silmad unerähmased ja pilk ees alles udune.
Tammusime mõned minutid peaaegu ühe koha peal. Siis ta küsis, et kas hakkame liikuma ka, ta tahab kuhugile pingi peale istuda, tal on jalad päevast nii ära väsinud. Ja et me ei leidnud läheduses kusagil roheluses omaette olevat vaikset pinki, võtsime suuna tema kodu poole. Igastahes mitte neid neetud 1,5 sammu astmeid mööda! Olin temaga päri, ja nii me läksime kõrvaltänavat pidi nagu noored armunud, kohmetunud ja õnnelikud, et ikka kokku saime. Õhkasime kergendatult teiste, madalamate, parajalt laiade trepiastmete peale, kui neid mööda üles läksime. Kuid see polnud selline minek, kui jaanuaris, veebruari lõpus, märtsis, isegi mitte selline, kui juunis, täpselt samal kuupäeval peaaegu samast kohast samasse sihtpunkti minnes. Me läksime esimest korda koos päevavalges tema juurde!
 
jätkub...

Kunksu