Autor: Kunksu

19-06-2009 11:32:48

Unes või ilmsi? vol 4

Lõpuosa...

Pugesime teki alla üksteise kaissu, vaatasime telekat ja mõtlesime omi mõtteid. See ei tähendanud seda, et me üksteist unustasime, oh ei. Meil jätkus piisavalt kindlameelsust kõige muu hulgas tegeleda üksteise pinnakumeruste lähema uurimisega. Või - õieti, meeldetuletamisega.
Viimane hilisõhtune seriaal telekast sai igastahes vaid jupati vaadatud, sest meie keeled olid sinasõprust sõlmimas ja silmadel oli üksteisele nii paljust siiralt ja südamlikult rääkida, ninad püüdsid nohu trotsides täita oma ülesannet täie tõsidusega...
Lõputute kordusuuringute tulemus on see, et jään kindlaks oma arvamusele - ma ei tunne teist inimest, kel oleks nii õrn, sametpehme siidsile nahk.
Ma püüdsin võtta võimalikult rahulikult seda, et kõikidele loodusandidele lisaks on tal mustad loomulikult lokkis juuksed, õhtuks armsalt mustendavad põsed ja lõug, kütkestavad tihedad laiad mustad kulmud; pikad kergelt kaardus mustad ripsmed, mis panevad kadedust tundma - ja need säravad südantpurustavad silmad, põlvist nõrgaks võttev nina, hurmavad huuled, mis ajavad lõplikult peast segamini. Tagatipuks, justkui oleks kõigest sellest veel vähe, on tal ilusalt vormitud sitke keha, kust rasvakihte pole mõtet otsida. Ja värvli alt lõua alla ulatuv karvane joon, mis rinnal laieneb. Ja need karvad, need on üllatuslikult siidised, pehmed, õrnad, kuid enesekindlalt krussis. Jaah. Peale kõike seda võib mul veel mõistus pähe jääda, aga ta naeratab, paljastades oma hambaread. See kindlustab knockdown´i. Need hambad on ta justkui suuretiraažilise ajakirja esikaanel naeratava modelli pildilt välja lõiganud, või on ta need endale valmistada lasknud, et rahumeelseid inimesi ärritada.
Kõige rängemaks löögiks mulle on see, et mina, üldtuntud pirtsutaja ja ninakirtsutaja, pean nägema ränka vaeva, et [b]tema [/b]kallal millegi üle iriseda! Ja sosinal öeldes, kui ma leian tõesti midagi vingumist väärivat - vaatan ma ruttu ringi, et ega keegi teine seda märganud -ja kui arvan, et ainult mina seda märkasin, vaikin selle vea maha. Seda viga pole. Nii raskel kujul küll mitte. See pole ju üldse strateegiline viga.... (Kas te veel ei usu mind?!)
...ühel rahulikumal hetkel märkasin, et väljas lõi taeva valgeks. Kas tõesti äike? Jäin kuulama-vaatama. Tõepoolest. Niiske õhk pahises avatud aknast suure hooga sisse, kardinaid akna eest ära puhudes; tuppa kostus puulehtede sahin, kahin ja tuule vihin. Võrratud, mõnust nurruma panevad helid. Ja käiski taevas täielik mürgel. Aegajalt lõi valgeks, justkui keegi oleks pimedaks tõmbunud taevas endale taskulambiga teed näidanud -ja järjest pikenevate intervallide tagant kostus sellist kõuekõminat, justkui oleks keegi seal üleval hiigelsuure maakive täis käru ümber ajanud....
Ja need vihmapiiskade piitsutused vastu akent, sabinad aknalaual ja trummeldused majakatusel... Mulle tulid mõnujudinad peale... :)
 
LÕPP

Kunksu