Autor: Psaiko

22-06-2009 00:46:02

Liputajad!

Esimest korda elus kohtasin liputajat...

...Glehni lossi juures Nõmmel. Nimelt käisin siis vist kolmandas klassis ja meil toimus seal metsas spordipäev. Enne võistlust tohtisime raja korra läbi jalutada ning seda ma ka tegime. Olin koos kahe klassiõega ning ehmatus oli meil kõigil suur, kui äkitselt ühe suure puu tagant kole vanamees välja kargas. Esialgu ei pannudki tähele, et ta kõva peenis pükste lukuavast välja turritab. Kui seda ka veel märksime, hakkasime muidugi karjuma ning jooksime ära. Me mainisime õpetajatele ka, aga kes siis ikka lapsi usub.
Teine kord oli Balti jaama tunnelis ja ma olin 12-13 aastane. Kiirustasin rongile ning ise tähele panemata, olin sel hetkel jäänud üksi. Järsku kuulsin seljatagant kedagi hüüdmas "Uuuu" või midagi muud kummalist ja viskasin kiire pilgu taha. Seal oli üks tore onu, kes oli justkui reklaamist või ajakirjast välja astunud. Ta nägi välja nagu tõeline liputaja - pruun mantel, suured saapad ja kaabu, all ainult paljas keha. Ehmusin, karjuma ei hakanud, vaid kiirustasin edasi. Huvitav, kas tal jäi siis rahuldus saamata? Pidi ju erutama neid naiste karjuma panek.
Ja kolmas, seni viimane kord, oli vaid paar kuud tagasi. Jalutasin klassiõega kooli poole ning et sinna jõuda, tuleb enne läbida park. Keegi hüüdis "Ahoi" või midagi sellist, mees oli umbes saja meetri kaugusel asuval pargipingil poollamangus, püksid rebadel. Kuna ma olen lühinägelik, siis ma algul ei näinudki täpselt millega tegu ning arvasin, et mingi sõber hüüab kaugelt ja lehvitasin rõõmsalt. Selle peale küsis klassiõde, et kas ma olen napakas või. Kui mulle ka pikemal passimisel selgeks sai, et seal hoopis mingi isane tegeleb enda rahuldamisega, hakkasime kõva häälega naerma ja helistasime politseisse. Arvata on, et nende tulekuks oli too vend juba ammu kodus. Loodan, et ta ego sai põntsu, kui me ta üle irvitasime ja näpuga näitasime. See pidi neile kõioge valusam olema.
Minus tekitab kõhedust tõsiasi, et sellised perverdid on kõikjal meie seas. Võibolla on ta sinu naaber, postiljon või kes tahes. Mida teeb inimene pärast seda, kui ta on koolipargis oma riista lehvitanud? Läheb rahulikult koju saiakesi sööma? Mis elu tal muidu on? Olen nii palju liputajatega oma lühikese elu jooksul kokku puutunud, et enam nad mind ei šokeeri. Edaspidi proovin alati nende üle naerda, ehk siis mõne enesekindlus saab nii palju kannatada, et ta enam välja ei roni. Ja jube on, et meie politsei ei saa selliste vastu midagi ette võtta, kuna liputaja ei jää neid ju ootama. Oleks minu asemel mõni väike tüdruk tol hommikul selle liputaja peale sattunud, oleks ta võib-olla trauma saanud.
Kõigile, kes veel ei ole sellist perverti kohanud, soovitan üht: naerge, pange ta end halvasti tundma ning teatage loomulikult ka politseisse. Liputajad üldjuhul ei ole vägivaldsed ning solvamise peale jooksevad nad ise hoopis minema. Kuskil ajakirjas oli isegi kirjas, et julgemad võivad paar kommentaari liputaja väikse tillu kohta pilduda, siis on kindel, et ta hoiab seda vinkut peidus.
Kes aga on kohanud, siis kirjutage oma kogemustest.;)

Psaiko