Autor: lingonberry

22-06-2009 18:14:32

Järjejutu 2. osa

Järg esimesele järjejutu osale "Keelatud samm"

Esimene osa: http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/383
----------------------------------------------------------------------
„Hommikust! Ja ikka sa said minust paremini magada“imestas Riho, kes mind raputas, et ma ülesse ärkaks. „ Jäid koos minu raamatuga magama, ai ai ai“
„Issand..mmm mis kell on??“küsisin kiiresti.
„Kell on 8 alles. Sul on veerand tundi aega“vastas Riho, kes pani teleka mängima.
„Oh õnneks, ma mõtlesin et juba kell ma ei tea mis. Kuule jah magasin jälle väga hästi. Hakkasin lugema Keelatud Linna kohta aga siis läks silm kohe kinni, kui esimese sõna lugesin. Sa magasid siis halvasti või?“küsisin kui hakkasin voodist välja minema, et minna tualetti.
„Kuule ega väga hästi ei maganud, aga ei kurda.Vähemalt ma pole väsinud“ vastas Riho.
„okei, kõik asjad kaasas?“küsis Riho, kui hakkasime toa uksest välja minema.
„Peaks jah olema. Fotokas, raha, midagi muud nagu pole vaja“ vastasin.
„Ok“ütles Riho ja pani ukse lukku.
„Te ainult vaadake, kui palju sööki siin on“ütles Erkki, kes endale kuhjaga erinevaid saiu võttis.
„Jep.. aga kahjuks mina ei jõua nii palju süüa kui sina“ütles Reelika. „Sama siin“ lisasin ka sõna hulka.
„Nii. Tänane päev näeb ette, et me läheme kõigepealt Taevase Rahu Väljakule, sealt edasi Keelatud Linna ja siis Lama templisse.“ütles giid, kui kõik olime bussis ja hakkasime sõitma.
„Kuule kui me täna jõuame mingi normaalsel ajal tagasi, siis võiks minna trippima linna peale, mis arvate?“küsis Piret meilt.
„Ega midagi vastu ei ole jah, täna said ju kõik magada.“ Vastasin.
„Taevase rahu väljak on maailma suurim keskväljak. Siia mahub korraga miljon inimest. Nagu te näete, siis siin on ka Mao Zedongi maoselum.See on ehitatud Mingi dünastia ajal 1420ndatel aastatel....“ rääkis giid.
„Näe seal on keelatud linn. Ma näitan teile, kuhu näiteks ei tohtinud keegi peale keisri astuda..“ targutas Riho.
„Okei.. mis siis saab kui astun?“naljatlesin.
„Eks siis vaatame, kui sinna jõuame“hirmutas Riho.
„Nüüd suundume Keelatud Linna“ütles giid valjusti.
„Sa ei tohi astuda nende lävepakkude peale, sest see toob halba õnne. See oleks nagu see et kummardaksid keisri ees“ütles Riho, kui küsisin miks nii kõrged astmed.
„Ma juba astusin, mis siis saab?“uuris Reelika.
„Satud põrgusse, mis muud“naljatles Erkki.
„Täiest lõpp, kui palju inimesi siin on“ütles Piret, kui keegi nügis teda tagantpoolt.
„Siin käib ikka miljoneid inimesi.. mõtle noh, täiesti uskumatu.“ütles Reelika.
Jõudsime suure platsini, suured laiad trepid.
„Näe vaata, seal on see millest ma rääkisin. See keskosa trepil. See oli mõeldud ainult keisrile. Teenijad võisid ainult kõrvalt minna.“ütles Riho ja näitas näpuga
selle astme poole. Läksime kõik sinna trepile ja vaatasime seda mustrilist teed, mis läks alla.
„Mis siis saab kui astun?“küsisin.
„Haha mis ikka saab“naeris Riho. „Astu astu, satud põrgusse“ ütles Riho, kui olin jalga tõstmas selle keisri tee peale.
„Maris, see on väga keelatud samm, mida sa nüüd teed“ütles Reelika naerdes , samal ajal kui mu jalg puudutas astet.
Mingi huvitav deja vu tunne tuli, millegipärast olin silmad kinni pannud. Kui avasin silmad, tundsin et laman kuskil toas. Mida?? Kuidas saab sattuda järsku kuskile tuppa, kui olin hetk tagasi keelatud linnas?
„Reelika?Erkki?“hüüdsin kõva häälega. Mõtlesin, et äkki kukkusin ja minestasin, et ei mäleta kuhu me edasi läksime. Tõusin püsti, väga vaevaliselt. Jalad täiega kipitasid, ei saanud oma varbaidki liigutada. Tõstsin oma jalad üles poole ja mul olid mingid väga rasked ja kitsad jalanõud jalas. Ilusad, aga väga ebamugavad. Ma mäletan et Riho rääkis midagi, et Hiinas keisri teenijad kandsid selliseid jalanõusi, et siis pressib jala kokku, et rohkem ei kasvaks või midagi sellist, ega täpselt ei mäletagi.
„Kuulge,see on mingi nali jah?? Toppisite mulle mingid hiina riided selga ja tõite mu siia jahh“ütlesin, toas ringi vaadates.
„Mida sa teed,Xin-Yo?“ küsis keegi ukse tagant, hiina keeles, aga.. ma sain aru sellest, mida ta ütles.
„Xin-Yo? Mis see on mingi uus nimi mul või? Nii palju ma ikka mäletan, et mu nimi Maris on. Kuulge kamoon see muutub juba naeruväärseks!!“ütlesin juba kurjalt.
„Mis asi muutub naeruväärseks?See et kell 5 peab ülesse ärkama ja keisrile süüa teha ja teda pesta?Kas nägid halba und, Xin-Yo?“ küsis see naine ja tuli tuppa sisse.
„Maskeering või?“küsisin naerdes, kui nägin väikest hiinlannat.
„Mis maskeering?Kas oled peast põrunud, preili? Nüüd kohe tööle!Ei ole mul täna
mingit naljatuju!“ütles ta kurjalt.
„Mis tööle? Ma olen reisil, ma ei pea mingit tööd tegema.. keisri jaoks ka? Ee, Hiinas ei valitse enam keiser päris ammu!“ütlesin, ise uurides mis mul seljas on.
„MA räägin tõsiselt!Mul ei ole naljatuju!! Keiser on, sina oled tema teenijanna!“
„Mis aasta on?“küsisin, kuna olin segaduses. Isegi ei teadnud miks küsisin mis aasta on. Loogiline et on 2009.
„Aasta??Sa tahad teada mis aasta on praegu? Sinu kõige halvem aasta, kui sa ei lõpeta neid nalju ära!“
„Ei, päriselt.Vasta, mis aasta on hetkel?“
„Hetkel on aasta 1643. Ja ma ei saa aru mis sul viga on? Palavik on või?“küsis hiinlanna ja tuli minu juurde, et katsuda mu laupa.
„Tundub, et ma olen eksinud..“vastasin maha vaadates
„Eksinud?Mismoodi saab olla eksinud Keelatud Linnas?“küsis ta, kui hakkas koristama.
„No ma olin hetk tagasi aastas 2009 ja astusin sinna, vaata kus keiser tohib ainult astuda“ütlesin.
Hiinlanna hakkas naerma kuid lõpetas kohe.
„Tegid mingi keelatud sammu ja sattusid siia, aastasse 1643? See on absurd!“ütles ta.
„On jah absurd. Kuule aga hetkel valitseb Chongzen või?Keiser, kes ennast üles poob?“küsisin, kui tõusin püsti ja läksin tema juurde.
„Mida?Kes poob ennast ülesse?Ära luuleta. Chongzen on elus ja terve mees. Aga nüüd tööle. Oma muinasjuttu võid pärast edasi rääkida“ütles ta.
„okei“vastasin.
„Mis ssõna on
okei? Mingi sinu leiutatud sõna või? Mis see tähendab?“
„See tähendab, jah, olen nõus“
„No olgu. Näe võta need rätikud ja linad“ütles hiinlanna ja andis mulle hunniku linu ja rätikuid.
„Kuhu me need viime?“küsisin.
„Tule minu järel“vastas ta.
Kõndisime mööda pikki koridore. Ilusad joonistused, maalid, kaunistused, lilled. Kuid ma ei saa ikka aru, kuidas ma sain tulla siia? Äkki see on mingi nali?Halb nali siis igastahes. See on võimatu, et järsku satun siia. Ebaloogiline. Igasuguste füüsiliste seaduste vastane. Ajas rändamine? Miks mina?Absurd.
„Nii.. pane need siia ja aita mul need linad panna siia riiulitele. Homme vahetame linad ära“ütles ta.
„Kuule, kas keegi on varem ka siia sattunud?“küsisin.
„Mismõttes sattunud?Teenija ameti keelatud linnas päritakse vanematelt. Sinu ema oli Pany-Ljo ja isa Xix-Chonhg, nagu sa isegi tead“ütles ta naerdes.
„Ei tea, pole kuulnud. Mis su nimi on?“küsisin, kui kõndisime mööda koridore tagasi oma tuppa.
„Sa oled ikka täna väga imelikus tujus. Mida sa unes nägid?“
„Midagi, ma ei ole maganudki, magasin kuskil 4 tundi tagasi. Olin hotellis ja siis läksime keelatud linna ja nüüd ma siin olengi“
„Heh, ma ikka ei saa sinust aru. Sa ajad jama“ütles ta pahuralt.
Jõudsime oma tuppa tagasi ja võtsime uue hunniku linasid.
„Ma elan Eestis. Sa oled eluaeg siin elanud või?“küsisin, kui suundusime jälle mööda koridore kuskile teise tuppa.
„Elad Eestis?Mis koht see eesti veel on?Minu teada sa oled sünnist saati siin Pekingis elanud.“Vastas ta.
„Ei ole, mida sa ajad. Ma olen eestlane!“ütlesin.
„Näe vaata peeglisse, eestlased pole pilusilmad!“ütles ta ja ulatas mulle väikese taskupeegli. Ma ehmusin..mul on väikesed silmad, mul on pilusilmad?!!
„Noh esimest korda näed ennast või?“küsis ta naerdes. Ma olin näost üleni valge.
„Näen jah..mismoodi need pilusilmad mulle tulid?“küsisin kui uurisin ennast peeglist.
„Ee, hiinlastel ongi pilusilmad. Küll sa oled imelik!“vastas ta ja hakkasime linasid vahetama suures voodis.
„Kelle voodi see on?“küsisin.
„See on Pin-Ho tuba“vastas ta.
„Kes on Pin-Ho?“küsisin.
„Kokubiin“
„Kes asi on kokubiin?“küsisin naerdes.
„Mida sa naerad?Kokubiin on see, kelleks minagi tahan saada“
„Mingi amet või?“
„No ei ole amet, kokubiinid on need kes saavad keisriga olla ja tema tohib keisriga rääkida“
„Mis mina siis ei või?“
„Loomulikult et mitte!Ükski teenija ei räägi keisriga!“vastas ta kurjalt.
„Jajah..olgu. Aga mida ma siin teen?Kas mulle tehti iluoperatsioon?“küsisin.
„Iluoperatsioon?Mis asi see veel on?“küsis ta.
Hakkasin naerma.
“Elad koopas või?“küsisin
„Ei ela, aga sellisest operatsioonist pole midagi kuulnud“
„No botox tead ikka mis asi on? Aga seda tead kes on Britney Spears?“küsisin.
„Ei“ütles ta ja raputas pead.“Kust sina selliseid asju tead?“
„Mis asja, iga üks teab“vastasin, kui keegi tuli uksest sisse.
„Kiiremini!Ma tahan üksinda oma toas olla.Välja!“karjus keegi meile.
„Kokubiin“ütles hiinlanna mulle sosistades.
„Me saame kohe valmis!“ütlesin.Nägin et hiiinlanna vaatas mind väga ehmunud pilguga. Ei tohi vist kokubiiini ka kõnetada.
„Minuga ei räägi mingi teenijanna.Välja!Ja kohe!“ütles kokubiin ja suunas oma käe ukse poole. Tal olid seljas väga kirjud riided ja meiki oli väga palju peal.
„Isegi minul ei ole nii palju meiki peal nagu sul!“ütlesin kokubiinile, kui vaatasin teda. Tundsin viha toas.
„Mida sa ütlesid?“küsis kokubiin ehmunult.
„Väga hästi kuulsid mis ütlesin“ütlesin, kui suundusime välja toast.
„Sa oled päris palju julgust saanud järsku. Kõigepealt on sul julgust ajada muinasjuttu suust välja ja siis nüüd see. Kas sa ei saanud aru et siin ei tohi kedagi endast kõrgemat kõnetada?Nagu sa nägid siis mina kummardasin, sina mitte. Sa pead kummardama. Ma juba usun, et sa nagu oleks teisest dimensioonist siia tulnud“ütles ta, kui kõndisime kolmandasse tuppa, et vahetada linad.
„No ma räägin. Mina ei tea neid kombeid mis siin on. Ja ma ei saa aru mida ma siin teen.“ütlesin, kui võtsin pea käte vahele ja ahastasin.
„Ma ka ei saa aru. Ma olen muidu tark inimene, aga sellisest asjast nagu botox pole kuulnud“ütles ta.
„No sest ma olen aastast 2009!!!Kuule,pealegi, mis su nimi on?“küsisin.
„Kutsu mind Paoxiks. See mu lemmik nimi!“ütles ta.
„Okei, Paox. Ma olen aastast 2009, usu või mitte!“
„No ütleme nii et usu. Kuid see on naeruväärne asi, mida uskuda“
„Sul on õigus“
„Aga räägi siis enda elust“küsis ta.
„Millalgi räägin. Hetkel tahan teada, mis elu siin on.“
„Noh tavaline teenijanna elu. Sinu elus seal ka ju teenijannad eks?“
„Ikka on, aga kõik võivad kõiki kõnetada.. Pole mingit vahet kas oled teenijanna või poliitik. Vastatakse ikka ja kummardama ei pea“
„Mõnus. Huvitav siis, aga mida sa siin Hiinas teed siis?“
„Võitsin reisi Hiina, tulin koos sõpradega.“
„Miks nemad siis sinuga siin ei ole?Või mingitmoodi siis sinuga koos ajarändamist ei teinud?“küsis Paox.
„Mina olin ainuke, kes astus sellele kivile, mis oli keset treppi“
„Sinna ei tohi keegi astuda!“
„Tuleb nii välja jah, vaata kuhu mina sattusin“ütlesin.
„Vot. Aga see on tõsiseselt kahtlane. Vana sa oled siis?“küsis Paox.
„Mina olen 24. Aga kas ma enne siin ei olnud, olin ju?“
„Olid jah, kuid sa olid teistsugune, sa olid nagu mina. Vaikne, tagasihoidlik, alandlik“
„Mismoodi see võimalik on?Elan kahes kohas?“küsisin.
„Ei ela ju. Sina elad tulevikus. Xin.yo on see kes elas koos minuga. Aga tundub et sind on siia saadetud. Eks vaatab, mis saab“
„Kuule aga kas me õues võime ikka käia?“küsisn.
„Ikka võime!“ütles ta.
„No väga hea, siis lähme öösel välja ja ma astun sinna keisriastmele vms“
„Ei me ei saa öösel. Öösel me magame!“ütles ta.
„No mis vahet sel on?Magad töö ajal“ütlesin, kuid Paox ei vastanud. Tegime toa korda, tuli välja et see ka kokubiini oma, aga mingi teise. Keisril pidi mitu naist olema. Mul tuli meelde, et ma ei ole ju rääkinud milline Paox välja näeb. Ta on suhtelist tõmmu nahaga ja ilus noor hiinlanna, väikest kasvu ja peenike. Näeb väga hea välja teenijanna kohta. Mina näen täpselt samasugune välja, keha ja kõik on sama aga silmad on pilusilmad. Ütleme nii, et see on arusaamatu asi minu jaoks, kuidas saab lihtsalt rännata teise aega, ühe sammuga?Mida ma teen hetkel seal tulevikus?Kuhu kadus see Xin-Yo, kes olin mina, aga loomult teine? Nüüd sain vist teada, kes ma eelmises elus olin ja nüüd sattusin siis oma eelmisse ellu.
„Tule, mida sa unistad seal. Lähme nüüd järgmisse tuppa!“
„Veel on neid kokubiinide tube või?Palju keisril neid naisi on?“küsisin imestunult.
„Oh hetkel on neid 4.“
„Kas keiser on ilus või?“küsisin. Paox hakkas naerma.
„Muidugi on, kõik keisrid on ilusad“
„Ma tahan teda näha“
„Küll näed, varsti ta ärkab ülesse, siis saame teda pesta“
Hakkasin naerma.
Suundusime neljandasse tuppa. Vahetasime linasid ja hakkasime koristama. Väga palju ilusaid asju on, riideid on ka palju. Kõik on peaaegu samasugused, ainult erinevad mustrid on peal.
„Miks me teda pesema peame?“küsisin.
„Keiser ei viitsi ennast ise pesta“naeris Paox.
„Eriti mõnus elu siis mõnel!“ütlesin.
„Eks ta nii ole jah. Nii kell on juba nii palju et me peame minema keisri üles ajama“ütles Paox.
„Olgu nii“.
Suundusime mööda koridore ja läbi õue suuremasse majja?On vist maja või mingi tuba?ruum?
„No aga mismoodi me ta ülesse äratame, kui me ei tohi temaga rääkida?“küsisin.
„Tere Hommikust võime öelda ja öelda midagi, kui keiser annab sõna meile“
„Mismoodi ta sõna annab?Ütleb et nüüd on minu kord rääkida või?“naersin, aga Paox pani oma näpu enda suule ja sisistas. Avas kaks suurt ust. Milline suur tuba.
„Näe näe näe, keiser paneb sleep’i“ütlesin sosistades. Paox ei saanud vist aru mida ma rääkisin. Paox tõmbas suured kardinad akende eest ära ja päike pani toa särama. Tuba oli täis erinevaid kulinaid ja kõik oli punane ja kuldne.
„Tere Hommikust!“ütles Paox ja kummardas ja näitas mulle näpuga, et ma ka kummardaks. Tegin nii nagu kästi
„Tere hommikust!“ütlesin ka mina.
„Tere hommikust!“ütles keiser ja tuli voodist välja, endal suuur suur öösärk seljas.
Hakkasin itsitama. Keiser vaatas mind väga põlgliku pilguga ja katsus siis enda
öösärki. Sai vist aru, et itsitasin tema kostüümi peale. Paox ka turtsatas.
„Kas teile teeb midagi nalja?“küsis keiser, meid altkulmu vaadates.
„Ei! Palun vabandust, tahtsin aevastada.“ütles Paox. Paox hakkas kohe voodit korda tegema ja näitas mulle käega, et ma pean minema keisri juurde.  Keiser ajas oma käed üles. Sain vist aru mida tegema pean, pean talt pidzaama seljast võtma. Võtsin seljast ära temalt selle ja panin kappi ära. Keiser jäi paljalt! keset tuba seisma.
„Kas teil külm ei ole?“küsisin, kuigi teadsin, et ei tohi kõnelda kedagi. Paox keeras kiiresti pilgu minu poole ja siis keisri poole.
„On küll, palun tooge midagi sooja“ütles keiser.
Mõtlesin, et äkki tuleb kallale või midagi sellist aga ei.. valisin mingid sooja kostüümi talle. Kõik olid seal väga suured kostüümid, valisin talle mugava kostüümi.
„Kas pean teile ise riided selga panema või?“küsisin.
Paox vaatas mind jälle sellise pilguga,et sure või maha. Keiser noogutas. Toppisin talle riided selga. Huvitav, kas tal endal imelik ei ole või?Aga ju siis pole, kindlasti tal just hea, et ise ei pea midagi tegema. Koristasime toa ära ja läksime minema.
Keiser jäi kokubiinidega sinna, kes tulid peale meie lahkumist.
„Sa oled hulluks läinud!“ütles Paox.
„Mismoodi?See et julgen keisrit kõnelda?“küsisin.
„Ee..jaaaa. Ta võib vabalt minna ja öelda seda Xexile, meie peateenrile.Siis sind visatakse siit välja ja sa lähed orjaks!“
„Ei mind visata. Ma saan siit ise minema“ütlesin. Nägin, et üks kokubiinidest tuli meile vastu väga julge sammuga ja kuna meie jäime tema teele ette, pidime kummardama.
Loomulikult kokubiin vaatas mind sellise pilguga, et hahaha paras sulle.
„Ta oli enne minu naaber, ehk siis minuga ühes toas. Aga siis sina tulid minu naabriks, kuna ta sai kokubiiniks“ütles Paox.
„Miks sina ei saa?“küsisin,
„Ega ma ei saagikunagi, kui peres pole keegi olnud enne kokubiin, ema või  vanaema,siis mitte. Tal oli vanaema olnud kokubiin“
„Aga mina?Mina saan?“küsisin.
„Jah, sul on võimalus täitsa olemas kui sa 25 saad!“
„Normaalne, aga kahjuks ma nii kaua siin ei ole. Ma lähen juba täna õhtul tagasi.“ . Jõudsime oma tuppa tagasi ja tundsin et minu taskus on midagi. Võtsin välja ja nägin et see on ju minu iphone. Kuidas sai see minuga kaasa tulla??
„Näita, mis sul seal taskus on“ütles Paox ja tuli kohe uurima. Kas näidata talle? Pärast arvab et see mingi tulnukate värk.
„See on üks osa minu elust 2009 aastast.“ütlesin ja andsin selle Paox kätte. Paox vaatas seda väga ehmunud pilguga, uuris ja uuris seda.
„Mis asi see veel on?“küsis ta, kui näppis seda oma käes.
„See on mobiil“ütlesin.
„Mobiil??Mis asi on mobiil?“
„See on telefon, sellega saab helistada, pildistada,filmida, internetis käia, mängida“ütlesin, kuigi teadsin, et ta naguinii ei tea mida need sõnad kõik tähendavad.
„ausalt öeldes, ma ei saanud mittte midagi aru, mida sa just ütlesid. Uued hiinakeelsed sõnad kõik“
„Nojah, siis sa ei saagi teada mis asi see on. Anna minu kätte, ma näitan“võtsin iphone’i oma kätte ja panin fotokarežiimile. Tegin temast pildi. Näitasin talle.
„Mis asja?Mismoodi see võimalik on?“küsis ta ja uuris pilti.
„Kõik on võimalik“vastasin. Näitasin talle oma pilte, mis olin teinud. Eestist, oma kodust, oma sõpradest. Küll ta ikka imestas ja imestas.
„Ma ei usu oma silmi!Sa oled siin hiinas kõige targem inimene“ütles ta, kui võttis iphone enda kätte ja vaatas pilte, silmad punnis.
„Ega selle omamine mind targaks tee“naersin.
„See on tehnikaime. Ma nüüd isegi usun sind, et sa oled teisest ajast“ütles ta, ise
ikka mobiiltelefonis pilte sirvides.
„Oli ka aeg. Aga mis me nüüd teeme?Kas meie ei pea keisrile süüa viima?“küsisin.
„Mis? Ei ei, meie ei tee süüa. Peale sööki läheb ta pessu, meie oleme pesunaised ja hommikunaised, muul ajal meil temaga asja ei ole.“
„Näh, miks nii.. kas tõesti on teenijaid siin nii palju?“küsisn.
„Ikka jah, vaata kui suur see keelatud linn on, siis jah.. teenijaid on siin palju.“
„Kas sulle keegi siit meeldib ka?“
„Jah ikka, sina!“vastas ta, muie näol.
„Jajah, miks siis nii“
„Sa oled ime, sa oled midagi seletamatut. Vinge igastahes. Huvitav mis moodi see iphone sinuga kaasa sai tulla?“
„Ma mõtlen sama asja. Pole õrna aimugi. Aga võibolla sellepärast, et sellega ma tõestangi, et ma ei ole siit pärit, et ma olen mujalt“
„Võimalik. Aga nüüd teeme uinaku“ütles Paox.
„Miks?“küsisin ma,
„No aga ise sa ju tahtsid tagasi minna ja öösel siis sinna kivile astuda. Mäletad?“
„Aa jaa mul läks juba täitsa meelest ära. Aga kas meil on ikka lubatud keset päeva magada?“küsisin.
„No kui keegi kokubiinidest ei tule kontrollima, siis on kõik korras“ ütles ta.
 Kui nii siis nii, polegi midagi selle vastu.
Tegime toas mõned ümberkorraldused ka. Paox tahtis minu kõrvale tulla magama, või noh oma voodi panna minu voodi kõrvale, et siis on hea kuulata, mis ma räägin. Panime voodid paika ja jäime koos riietega magama. Selline hea, väike uinak.
Kell oli 22.00 kui ülesse ärkasime. Olime vist mõlemad päris väsinud, et nii kaua magasime.  Raputasin Paox’i.
„Uu,kuule õues on juba pime, me saame minna“sosistasin talle.
„Miks sa sosistad?“küsis Paox.
„Ise ka sosistad“ütlesin ja itsitasime koos.
„Nii, paneme musta värvi riided selga, siis pimedas meid keegi ei näe!“ütles Paox.
„Ee, kas meil üldse on musti riideid? Isegi meie riided on kirjud kui lehmad“ütlesin.
„Näe,võta see, pane ümber. Tuleb nii välja jah, et musti riideid meil ei ole“ütles Paox ja andis mulle suure lina, mis oli musta värvi.
„Me näeme välja nagu kollid“ütlesin ma, kui vaatasin ennast ja Paoxi,
„No see ongi ju kogu asja iva“ütles Paox ja suundus ukse poole ja viipas mulle käega.
„oota,ma unustasin oma iphone’i“ütlesin. Võtsin kiiresti selle kapi pealt ja läksime
kikivarvukil läbi koridoride.
„Kas siin turvamehi ei ole või?“küsisin.
„Mis turvamehi?“küsis Paox, kes ei saanud aru, mida ma mõtlesin.
„Noh, valvureid“täpsustasin ennast.
„Kuule eks nad ise ka magavad ja meid ei ole näha ka, me oleme mustas. Kuule kuskoha peal sa astusid sinna kivile?“küsis Paox.
„Keisri maja ees“ütlesin.
„Oh jama, seal peab eriti ettevaatlik olema“
Jõudsime õue ja tuled põlesid nõrgalt. Õnneks.
„Tule minu järgi“ütles Paox.
Läksime tasakesi, kummargil keisri maja ette.
„Kas tulen kaasa?“küsis Paox.
„Tule jah“
Läksime sinna ja läksime mõned sammud trepi peale.
„Oled valmis?“küsis Paox
„Jah“vastasin.
„Oota!Kas oleksid nõus iphone’i mulle jätma?“küsis Paox.
„No olgu, võta“andsin selle Paoxi kätte ja ta toppis selle enda seelikutaskusse. Ta oli õnnelik.
„Nägemist!“ütlesin, ja astusin kivile.
„Midagi ei toimunud jah?“küsisin. Paox raputas pead
„Mitte kui midagi“
„Oot, äkki ma olen vale astme peal?Ma lähen mõned astmed ülesse poole“
„Vaikselt vaikselt“muretses Paox.
Astusin aga ikka midagi ei toimunud. Kuulsin kellegi juttu, keegi oli tulemas meie poole.
„Kuule, keegi tuleb. Lähme minema“ütlesin kiiresti Paoxile, tirisin Paoxi käest ja jooksime kiiresti nurga taha.
„Kes need on?“küsisin.
„Ma ei tea,mul silmanägemine halb, ma ei näe nägusid“
„Keiser see ei ole.. ükski kokubiin ka mitte. Valvurid vast“ütlesin.
„Nüüd lähme minema, nad läksid minema“ütlesin.
Läksime tasakesi tagasi oma tuppa ja sättisime ennast uuesti magama.
„Ma ei saa aru miks see ei toiminud“ütlesin solvunult.
„Äkki sa pead siin midagi korda saatma, siis saad alles minema?“küsis Paox.
„Võimalik, aga noh,.. mis on minu eesmärk siin?“
„No midagi peab olema, muidu oleksid ju tagasi saanud“ütles Paox.
„Nojah.. ma olen väsinud. Ma tahan veel magada, ma tahaksin ainult magada“

lingonberry