Autor: Stiiiiina

24-06-2009 17:56:20

Ööliblikate Impeerium .

Üks osa minu tulevast raamatust.

Ma sammusin akna juurde ning vaatasin välja. Ehmatusega avastasin et mu akna all on vanem pikkade juustega meesterahvas. Ta käes oli suur klaaspurk. Sinna sisse lendles seesama liblikas kes hetk tagasi mind hammustas.
Samal hetkel kui ta sisenes sinna purki oleks ma peaaegu minestanud, sest purki sisenedes muutus väike, beez ööliblikas suureks, mustaks, karvaseks ämblikuks. Mees vaatas korraks mu silma. Ta näol laias kurjakuulutav muie ning ta silmades laiutas kurjus ja viha. Lahkudes kostis veel ta naer mis oli värisema panevalt hirmus. Ma sulgesin akna ning pugesin kähku voodi, teki alla. Välja julgesin tulla alles hommikul. Ma ärkasin kella 6 paiku sest mul oli nii külm.
Ma eemaldasin teki oma kehalt ning tõusin istuki. Mul oli alati peegel kummuti laual mis asetses voodi kõrval. Ma võtsin oma väriseva käega peegli enda kätte ja jälgisin oma nägu.. see oli sinakas, valge. ja huuli kattis tumesinine kiht. Ma jälgisin oma vasakut kätt. Mu sõrm oli paistes ja verine. Just sell hetkel karjatasin ma nii et 1 minut hiljem oli terve lossi rahvas minu toas ja viis minutit hiljem sõitsin ma juba kiirabi autoga haiglasse. sel hetkel kaotasin teadvuse ning viibisin mustas vaikuses. Keegi sikutas mu silmi lahti ja must vaikus asendus piiksumise ja valgusega.
,, Ta on tulemas tagasi.'' sõnas keegi kaugelt.
,, Kas kuuled mind Angela? '' küsis arst.
Ma noogutasin oma pead sest olin veel liiga nõrk rääkimiseks. Ma kissitasin silmi sest valgus tundus liiga ere.
,, Ma arvan et me peaks kõik lahkuma. Laseme tal puhata. '' sõnas Dr Allerson Bontius. Mõni minut hiljem lamasin ma vaikses tühjas palatis. Ma jäin magama.
Ärgates avastasin et on juba pime. Taevas laias suur ja ere täiskuu. Tema kõrval aga olid väikesed kollased, eredad täpid- tähed.
Palatis kumas hõre valgus. Mis andis palatile kõheda ja üksiku mulje. Ma kuulsin kellegi samme mis tulid rahulikult, ühtlase tempoga aina lähemale. Keegi katsus mu palati ukselinki. Ukse alt tuli valgus ja kellegi tume vari. Hetk hiljem astus ta palatisse. See oli seesama mees.. Ta astus aeglaselt ja graatsiliselt mu voodi juurde. Ta trummeldas oma vasaku käe näppe vastu parema käe näppe.. Tal olid pikad, teravad küüned. Ta jälgis mu silmi. ja istus mõni hetk hiljem voodi kõrval asuva tooli peale ja asetas oma jala üle teise jala ning istus vaikuses. Temast õhkas puhastusvahendite lõhna.
,, Kes kuramus sa veel oled? ''
Jällegist jälgis ta mind ning hetk hiljem tõusis ta püsti ning avas oma kuubi.. vasakul kuubisiseküljel olid skalpellid, noad ning mustad prügikilekotid. Paremal aga virn süstlaid. Viimaks ta lausus:
,, Mu senjoor tahab osakest teist, kui te vastu pole. .''
Ta ei oodanud ära mu vastust ning võttis kätte suure süstla.
,, Ooota mida pagan..'' Ma ei jõudnud suurt midagi rohkemat öelda kuna ta asetas oma käe mu suule.
,, Tssssh..'' sõnas ta asetades ühe oma sõrmedest oma suu peale.
,, Ära tee asja hullemaks. See ei tee absoluutselt haiget.. su verd on vaja et pääseks valla kurjus. ''
Samal hetkel asetas ta nõela mu kaela. Ta täitis kokku kolm süstalt. Mu seest kadus jõud..
Ta eemaldas oma käe mu suu pealt ning silitas oma käega mu nägu. Mul polnud jõudu midagi öelda. Lõpuks asetas ta oma teravad küüned mu oimukohtadesse ning tegi sinna oma küüntega viis lõiget.
,, Tänan sind, Tänu nendele haavadele saame me aru kes sa oled. .. Pea meeles..'' Ta nihkus mu kõrva juurde ja lausus sosinal ,, Ära karda miskit mis juhtuma hakkab.. '' Peale seda ta lahkus..
Ära karda miskit mis juhtuma hakkab ? mida ta selle all mõtles? ..

Stiiiiina