Autor: Stiiiiina

24-06-2009 18:47:33

Ma olin üksi. Mahajäetud, haavatav. Mind ümbritses vaikus

Helesinine, tumesinine, roheline, lilla, roosa ning natukene päikese kuma, mis paistis kuskilt maa tagant sest päike oli juba loovutanud oma töö kuule ning loojunud...

Ma seisin silmitsi enda hirmuga. Ma olin üksi. Mahajäetud, haavatav. Mind ümbritses vaikus. Närviajav vaikus mis minu sisemise rahu keema ajas ning muutis selle vihaks, raevuks mis tahtis välja saada, VAJAS välja saada..
Ma seisin keset teerada, vaikuses, üksi . Ainuke asi mis purustas selle vaikuse oli taevast alla sadav vihm mille piisad puudutades hellalt maapinda tegid sellist prõksuvat heli. Puudelehed seisid liikumatult puudel. Nagu oleks kõik maailma helid kadunud , alles jäi ainult vaikuse heli. vaikuse hääl. noh muidugi ka vihm , Vihmahääl jäi kõik muu oli kadunud. Ma seisin nägu taevas. ma jälgisin taevast. Taevas olid segamini erinevad mahedad värvid mis moodustasin taeva. Helesinine, tumesinine, roheline, lilla, roosa ning natukene päikese kuma, mis paistis kuskilt maa tagant sest päike oli juba loovutanud oma töö kuule ning loojunud. alles jäid vaid tema ilusad kollased kiired mis kiirgasid vaikselt ja rahulikult andes taevale selle kollaka kuma.
Ma nägin kuidas kaugelt taevast hakkas paistma kuu. Täiskuu, lummavalt ilus. Natukese aja pärast läks juba pimedaks ning mul hakkas jahe. Kuu läks suuremaks ja heledamaks, taevas läks seeeest aga tumedamaks. Vähemalt tulid hääled tagasi. Tuul tuli tagasi. Linnud tulid tagasi. Kuulda oli puude taga öökulli ilusat laulu ning tuul lehvitas puulehti. Tagasi tulid looduse hääled. Ma seisin keset seda sama teerada. Teerada ise viis metsa. Ma aga seisin metsa lähedal. Hakkasin rahulikult ja kindlalt sammuma metsa. Ma ei tahtnud minna tagasi koju. Linna. Kus mind ümbritsesid inimesed, majad, hooned, poed. autod. Ma tahtsin olla seal kus on ümberringi roheline. kus lendavad liblikad ning kus linnud laulavad erinevid meloodiaid ja laule. Ma tahtsin minna kuhugi kus kõik on tõeline, kus POLE valesi kus mind ümbritseb vaid puud, taevas, rohi, lilled, tuul.
Mul olid seljas teksapüksid, soojad saapad, tumepruun t-särk ning must pusa. Ma kandsin suurt halli kotti oma seljal. Maapinnalt õhkas külmust ja niiskust. rohupeal ning puudelehtedel oli niiskeõhk tekitanud veepiisku mis kukkusid maha ning mille järel tulid uued piisad mis omakorda jälle kukkusid ja nii see aina kordus. Ma kõndisin oma tund aega aina edasi , sügavamale metsa. Teerada lõppes. Mind ümbrites pimedus. Ma ei kartnud, ma olin rahu ise.
Ma tundsin ja teadsin et siia ma kuulun.
Väike kirjeldus.
NB! vabandan kui mingi kääne või ma ei tea mis on valesti . Ma just suhtlesin kaks päeva oma venekeelse vanaema ja sugulastega.
ning see oli just praegu väljamõeldud.

Stiiiiina