Autor: jennifer15

26-06-2009 01:32:15

Kuidas parim sõber paneb kõhus liblikad lendama.

Lugu ,kuidas mulle hakkas meeldima mu parim sõber.

 Kunagi ma arvasin küll, et see ei ole võimalik, et sõbrast saab keegi, kes hakkab sulle tähendama midagi enamat, kui ainult sõber.
 
 Saime tuttavaks neli ja pool aastat tagasi. Siis ma lihtsalt mõtlesin, et kena mees. Ei midagi enamat. Sel ajal oli ta ka hõivatud. Kuid see ei olnud minu jaoks mingi teema. Alguses me ei suhelnud nii palju , suhtlesin tema sõbraga. Me oleme kõik kolmekesi väga head sõbrad. Oma elu ma ilma nendeta ette ei kujutaks. Miskit oleks nagu puudu.
 
 Pool aastat tagasi hakkasin ma vaatama oma sõpra teises pilguga. Siis enam mitte, kui sõpra. Kuid ma teadsin, et ma ei tohi vaadata teda niimoodi. Esiteks on ta alles selle sama tüdrukuga koos ja teiseks, ma panen kaalule meie suurepärase sõpruse. Kaotada ei taha ma seda aga kindlasti.
 
 Iga kord, kui ta läks mulle pihta, kas siis tahtlikult või tahtmata, siis ma tundsin, kuidas mu liblikad kõhus lendama hakkavad. Seda tunnet pole tegelikult kaua olnud. Selles mõttes on see isegi meeldiv. Tema juuresolekul ei suuda ma olla tõsine. Mingisugune totakas irve on koguaeg näol. Ma mõtlen koguaeg talle. See tunne on nii naljakas.
 
 Kõige hullemaks aga asja teeb see, et ta aitab asjale kaasa. Puudutades mind ühe enam meelega ning vahel nii pool kogemata paneb käe ümber. Aga see kõik on sõbralikult mõeldes.
 
 Naljakas on ka see, et peale üht meest, ei suutnud ma vaadata mitte kedagi teist. Lihtsalt keegi ei meeldinud mulle. Nüüd aga olen ma leidnud temast selle, mida ma kõige enam hindan. Intelligentsus, huumorimeel, ausus.
 
 Lugu, kuidas mulle hakkas meeldima mu parim sõber.
 
 

jennifer15