Autor: tipsik

27-06-2009 22:47:14

Mõtted elust

See on elu üle mõtisklemine... Mida me üldse siin elus otsime ja saavutada püüame..? Kui palju meie soovidest ja unistustest kaob aja jooksul? See on lugu mis paneb mõtlema

Igaühes meist on peidus väike prints või printsess. Meil kõigil on oma
soovid ja unistused. Me kõik tahame armastada ja olla armastatud. Meil
kõigil on oma loss, kuhu end kõikide raskuste eest peita. Meil on oma
maailm, mis on loodud vaid meile ja mitte kellelegi teisele. Meil on
oma kuningad, kuningannad ja kojanarrid. Meid ümbritsevad inimesed,
kelles leidub nii halba kui ka head.
Igal väikesel printsil on
unistuseks sõita kunagi oma kuldse ratsuga mõgedes ja orgudes ning
võita oma oskustega kõiki teisi. Igal printsessil on unistus oma
ülisuurest garderoobist ning suurest valikust ehetest ja
aksessuaaridest.
Tänapäeval soovib iga väike poiss omale autot,
millega sõita mööda tänavat, et kõikidel tema sõpradel ja tuttavatel
imestusest ja kadedusest suu lahti vajub.
Kõigil on väikesed soovid,
mis meid saadavad terve elu. Nii mõnigi täitub, kuid on ka neid, mis
kunagi teoks ei saa. Me teame seda, kuid unistamine on ainus, mis meid
karmi reaalsuse eest kaitseb. Inimesed, kes unistavad on õnnelikud, nad
tajuvad seda reaalsust teisiti.
Paljud on kaotanud oma väikese
printsi või printsessi. Kuid tegelikult ei ole see kuhugile kadunud. Me
lihtsalt peame ta taas oma mõtetest üles otsima. Unistused ja lootused
ei saa kaduda ning keegi ei tohi neid sundida neid maha jätma. Ka
armastus ei ole ja reaalsus, see on tunne, kuid siiski ju öeldakse, et
ollakse armunud. Miks siis keelatakse unistada?
Väikesed printsid ja
printsessid teadsid, et suureks saades peavad olema nad sama head kui
nende emad ja isad. Neid ei hirmutanud see, sest unistamine aitas teha
neil kõik õigesti. Inimene, kellel on elav fantaasia ei ole valelik ega
halb. Ta oskab elada ja hoiab alles meie mälestust väikestest lastest,
kes me kord olime. Me saime riielda kellegi teise pahanduse eest ja
ajasime oma vead teiste kaela. Seda kõike oli vaja, et avastada maailma
ja iseennast. Me jätkame teed, mida alustasid aastaid tagasi meie
väikesed printsid ja printsessid. Ükski inimene ei ole sündinud halvaks
ja tegema kurja. Me kõik oleme loodud nautima rõõmu ja järelejäänud
headust. Meid ei tohi keegi keelata. Keegi ei tohi meile öelda, et see,
mille juures me täie hingega oleme, on vale. Me armastame kõike, mida
teeme. Ka meie teeme vigasid, kuid ainult selleks, et teised nendest
õppida saaksid. Me hoiame kõike head ja võitleme halva vastu. Me
naudime käredat pakast ja kõrvetavat päikest. Meid ei häiri lõputu
janu- ja näljatunne. Me oleme õnnelikud, sest me teame, et meid juhivad
meie väikesed printsid ja printsessid. Meid saadab igavene armastus.
Kuid. Kust me teame, et see just see on? Kuskil ei ole ju kirjas mida
sa täpselt tunned kui armud. Seda ei saa mõõta kraadiklaasiga ega
ravida rohtudega. Aga sellegipoolestme teame, et see tunne on olemas,
iga inimene tajub seda erinevalt, kuid lõpptulemus on sama. Armastus
annab jõudu ja energiat. Tänu sellele oleme me tugevad ning ei anna
kohe alla.
On asju, mille nimel tasub võidelda. Kui ei oleks
armastust- mis siis juhtuks? Kas see asendataks millegi muuga või
inimesed muutuvadki lihtsalt hoolimatuks ja silmakirjalikuks? Kas
tunded üksteise vastu kaovad? Ei ole enam sõpru, kuna sa ei suuda enam
kellegist hoolida? Tegelikult on see kõik meie enda teha. Milliseks me
muutume, milline tuleb homne päev, kellega me suhtleme ja kellega
mitte. Kuid.. Võibolla siiski mitte. Võibolla on see kõik ette määratud
ja läheb oma rada ning meil ei ole selles protsessis mingit olulist
tähtsust. Me etendame lihtsalt nukkude osa ja keegi teine paneb meile
suhu sõnad ning liigutab nii, nagu sel hetkel just vaja. Aga võibolla
oleme hoopis kellegi unenägu ja ükskord, kui ta ärkab, oleme me
lihtsalt mälestus ja kadunud niisama lihtsalt kui tekkisime. Meid nagu
poleks olnudki. Plaanid, mida me teha kavatsesime, jäävad tegemata ja
sõnad, mida öelda tahtsime, ütlemata.
Sellest tuleks järeldada, et
kõike peab tegema kohe, sest hiljem ei pruugi selleks enam võimalust
tulla. Aeg ei ole igavene. Meile ei ole antud sadu aastaid. Me peame
sellega arvestama ja seetõttu ka sellele vastavalt tegutsema.
Meie hoolime inimestest, keda me armastame ja armastame inimesi, kellest hoolime.

tipsik