Autor: Stiiiiina

29-06-2009 22:19:24

itaalia.

Öösel ärkasin ma mingisuguse veidra meloodia pärast mis vaheldumisi valjenes ja siis taas vaibus. See kõlas jubedustekitavalt ja kurjakuulutavalt.

Mu jalad olid külmad, kuna ma seisin külmal kivipõrandal. Jälgides ruumi ja ümbruskonda. Mu perekond tahtis juba ammu kolida kuhugi soojale maale.  Tegelikult oli see mu ema idee kuid isa toetas teda saja protsendiliselt. Nii siis viibisin ma oma uues kodus.. meenutas see küll rohkem mõisa, üüratult suur ja lai kolmekorruseline ehitis. Väga uhke välimusega. Ma ei mõistnud küll vanemaid miks nad just nii suure maja ostsid, kuna perekonnas oli vaid mu ema Veroonika Perten, isa Raimond Perten ning lõpuks ka mina Emilja Perten. Meil ei olnud isegi koduloomi. Mu perekond on alati jõukas olnud. Isa töötas oliivikasvanduses ning ema oli õmblusfirma omanik. Me kolisime oma perekonnaga Itaaliasse. Ma läksin välja et imetleda oma uut kodu. Maja ees seisid neli suut ovaalset ilupuud mis seisid just välisukse kõrval. Uks oli suur, kandiline , valmistatud tammepuust ning ülevärvitud tumepruuniks. Ukse kohal oli kivisein kaunsitatud lõvikujuga. Maja ise oli hallikas, valge. Maja aknad meenutasid rohkem keskaegset , muinasjutulise lossi omi.. ukse paremal ja vasakul olid tõrvikud. Mul oli tunne nagu ma oleks muinasjutu maailmasse sisenenud,. Sammusin tagahoovi. Tagahoov oli üüratult suur , oma 1000 meetrit pikk ja lai. Kaugelt paistis paks ning ürgne mets. Hoovis olid kaks  suurt valgeks värvitud metalltooli lisaks olid hoovi kaunistamas suured ja paksud roosipõõsad mis õitsesid lummavalt paljastades oma imeilusad õied. Ma jalutasin aina, imetledes oma uut kodu. Ma ei suutnud ikka uskuda et see oli MINU tulevane kodu.
Viimaks kuulsin kuidas ema kutsus mind sisse et ma asjad lahti pakiksin.
,, Noh tütreke. Kas meeldib? '' küsis ema.
,, Ema , kas sa ei arva et see '' maja'' on natuke liiga suur meie jaoks?''
,, Arvan küll. Kuid asi on selles et me ei jää siia kolmekesi, meile tuleb inimesi juurde.''
,, Kes ? ''
,, Su isa töökaaslased Inglismaalt tulevad ka siia. Neil pole Itaalias kodu. Ja me otsustasime head ja lahked olla . Nad on meiega natukene. Ega sa vastu pole? ''
,, Ei ole.. '' Naeratasin kahtlevalt.
,, Kuid niikaua kui neid pole , mine ja vali kõige parem ja kõige suurem tuba endale. ''
naeratas ema.
Ma sammusin oma kohvritega teisele korrusele. Teisele korrusele viis suur keerdtrepp punakas pruuni vaibaga. Seinu kaunistasid maalid. Maale omakorda kaunistasid inimesed. Need maalid jättis siia eelmine elanik... Kusjuures eelmine elanik oli vürst Mlavenn Kefknen kes oli pärit Saksamaalt. Räägitakse et nende maalide peal olevad inimesed ilmuvad öösel maalidest välja ja jõlguvad majas ringi lauldes vanu talurahva laule. Veel räägitakse et enne oma surma olevat Mlavenn maalinud ennast ning ta kujutas ennast maali peal punakas mustas rüüs. Punase värvina olevat ta kasutanud oma enda verd.. Mlavenn olevat end peale selle maalimist ära tapnud. Kuid rahvas räägib ka et miskit muud olevat seal juhtunud.. Miskit palju hullemat..
Itaalia riik pelgas seda mõisa seoses Mlavenni juhtumi pärast. Selle pärast maksis mõis vähe. Kuid arvatavasti mu vanemad ei teadnud seda. Jõudes trepist ülesse oli mu ees suur, lai ja pikk koridor. Kõndides edasi lugesin ma ära mitu ust seal oli. Kokku sain ma 20. 21 oli koridori lõpus. Sisenesin. Ees oli suur , uhke ja avar kaminaga magamistuba. Ma teadsin kohe et sellest saab minu tuba. Seal toas oli suur musta kattega voodi. Voodi kohal olid kardinad mis omakorda olid punakasmustad. Need olid seal selleks et need magamis ajal ette panna.. Voodi kohal oli maal mehest, väga sümpaatsest mehest. Kelle pikad mustad juuksed olid patsis. Seljas oli tal punane , must keebi moodi rüü. Pilk oli tal otse ees. Niiet kes iganes seda pilti vaatas, tundus talle nagu maali peal olev isik vaataks talle otsa. Kuid selles maalis oli miskit muud veidrat. Maali jälgides oleks nagu see isik pilgutanud.. Panin oma riided ruumis asuvasse tumepruuni vanaaegsesse riidekappi.
,, Emilja! Vaheta ruttu riided ja tule alla. Su isa külalised saabusid! ''
Ma vaatasin veel korra seda maali ning mulle meenus.,, mlavenn..''. Kiirustades jooksin alla kuna kuulsin juba all kostuvaid rõõmsaid inimeste hääli. Alla minnes nägin ma koridoris lisaks oma isale ja emale 6 uut inimest. Neist neli olid teismelised.
,, Oo, sina oled siis Emilja?'' naeratavalt küsis pikk, kõhn, elegantne naine kelle tumepruunid juuksed olid sümeetriliselt sirged ning korras ja kelle nina peal olid ikka veel unustatud lugemisprillid.
,, Jah olen ja teie ? '' naeratasin ma.
,, Oh minu nimi on Elizabeth Gertchland.'' Vastas naine sõbralikult.
,, Ja see on mu mees Karl.''
Mees naeratas ja kummardus. Meesterahva juuksed olid tumehallid, sirged ning pikad. Nägu oli ovaalne ja kahvatu ning keha kõhn.
Elizabeth jätkas.
,, Ja need neli tutvustavad end ise. Ma loodan et te saate kõik hästi ja sõbralikult läbi.'' naeratas Elizabeth ja lahkus koos Karli ning mu ema ja isaga. Veroonika läks neile näitama kus on nende toad. Nii jäin ma koos nelja võõra lapsega alla. Vaikuses jälgisime kõik üksteist. Ma ei osanud miskit öelda. Lõpuks võtsin end kokku ja laususin :
,, Te-ere. Minu nimi on Emilja Perten. Ja mis on teie nimed? ''
,, Minu nimi on Rosalje Gertchland .'' Vastas kõhn, pikk , mustade lühikeste juustega kahvatu tütarlaps.
,, Ja mina olen Ralf. '' Vastas rõõmsameelne punaste juustega ning tedretäppidega kaetud moormees. ,, Ja need kaks on mu vennad Stefanus ja Rafael. ''
,, Meeldiv tutvuda ja kui vanad te olete?'' küsisin ma huviga.
,, Mina , Ralf, olen 17. Rosalje on 16 ning Stefanus ja Rafael on mõlemad 20. ''
,, Kas sa juhataksid meid oma tubadesse?'' Küsis Rosalje.
,, Jah meeleldi. Tulge kaasa. ''
,, Rosalje ja Ralf, mis korrusel te sooviksite olla? Teisel või kolmandal?''
Mõlemad vastasid nagu ühest suust.
,, Kolmandal!!''
Saatsin nad kolmandale korrusele. Kogu selle aja olid Rafael ja Stefanus vaikselt järele kõndinud. Sõnagi lausumata. Kui Ralf ja Rosalje olid oma tuppa saadetud kõndisin ma teisele korrusele Stefanus ja Rafael järgnesid.
,, Valige tuba.'' laususin ma.
,, Kas sa oled ka teisel korrusel?'' Küsis viimaks Rafael. Jälgides mu silmi.
,, Jah mis siis ? ''
Ta ignoreeris mu küsimust ning lausus edasi,
,, Sa oled seal lõpus eks? ''
,, Jah.''
,, Me Stefanusega võtaksime ka toas koridori lõpus, sinu lähedal.'' Naeratas ta salakavalalt. Selle peale jälgisid nad mõlemad mind.
,, Minugi poolest, tulge.''
Saatsin nad ruumidesse. Ise sammusin alla, elutuppa. Seal juba viibisid Elizabeth, Karl, Rosalje, Ralf ning isa Raimond ja Veroonika. Kaminas põles tuli. Kõik istusid ning rääkisid omavahel ja jõid kummeliteed.
,, Tule, ühine meiega, Emilja.!'' Kutsus ema.
Ma istusin elutoas olevale puidust tooli peale. Kaminas olevad leegid soojendasid mu selga. Akendest paistis sisse pimedus . Taevas oli tume. Õhtu oli käes. Kell oli 20.00. Tuba valgustas kaminatuli. Mis andis toale hea kollaka,kuldse kuma. Stefanus ning Rafael ei tulnudki alla. Uudishimust küsisin Elizabethi käest Stefanuse ja rafaeli kohta. Ning selle peale lausus vaid Elizabeth murelikult.:
,, Me Karliga lapsendasime nad. Kuna nende pärisvanemad olid ära tapetud. Peale seda tragöödiat on Rafael ning Stefanus endasse tõmbunud ning nad räägivad harva. Ma saan aru kui nad tahavad omaette olla. Ma mõistan neid..'' kõneles Elizabeth juba kurvalt.
Rosalje ja Ralf ütlesid et nad on juba unised. Kell oli saamas juba 22.00 Nad lahkusid ruumist. Peale neid lahkusid ka karl ja Elizabeth. Peagi lahkusin ka mina. Ema ja isa jäid veel alla.
,, Head ööd! '' laususin ma ning sammusin mööda keerdtreppe üles. Möödudes Stefanuse ja Rafaeli tubadest ei kostnud sealt midagi.. Kõik oli vaikne. Mõni hetk hiljem olin ma juba ööriietes ning valmistusin magamiseks. Enne voodisse minekut pöörasin veel pilgu maalile kus oli Mlavenn. Enda ehmatuseks pidin tõdema et maalil oleva Mlavenni asend oli muutunud, Enne seisis Mlavenn parem külg ees ning käed olid risti üksteise vastas. Nüüd oli Mlavenn suurem ning ta oli hoopis pulksirgelt. Ma mõtlesin juba et kujutan seda kõike endale ette või mulle jäi see Mlavenni asend valesti meelde. Proovisin rahuneda, mõni minut hiljem laskusin juba sügavasse unne. Öösel ärkasin ma mingisuguse veidra meloodia pärast mis vaheldumisi valjenes ja siis taas vaibus. See kõlas jubedustekitavalt ja kurjakuulutavalt. Elujäämisinstinktina hüppasin ma kohe istuki asendisse jälgides ümbruskonda. Ruumis polnud miskit muutunud. Siis meenus mulle maal. Ma kartsin seda vaadata. Julgust kokku võttes pöörasin ma pea seina poole kus seisis maal. Maal seisis seal ka praegu. Kuid hirmuäratav oli see et MLAVENN OLI KADUNUD!!!
siis hetk hiljem kuulsin kellegi veidrat naeru ja hingamist enda kõrval. Ma tundsin ta keha soojust enda lähedal. Pöörates end voodi poole ei näinud ma kedagi. Ka see naer ja meloodia oli kadunud. Uuesti maali jägides oli Mlavenn seal. Nüüd ma juba arvasin et olin peast täiesti ära põrunud. Mis toimub ?

Stiiiiina