Autor: Monziik

30-06-2009 21:35:33

MÄNG LOODUSEGA :)

Uksest välja astudes tundsin tahtmatut tungi tagasi pöörduda ja midagi lausuda, kuid ei söendanud vaid sammusin raskel sammul siiski vihma kätte.

Ei pannud alguses tähelegi, millist hoovihma sadas. Mõtlesin küll mitte seda tähele panna, kuid Emake Loodus otsustas vastupidist. Viie minuti tee bussipeatuseni oli ränk, kuid samas naljakas. Selline minu märjaks saamine pakkus meeletult nalja mulle endale.
Kui Loodus tahab minuga mängida, siis mängime!
Joostes ühest räästa alt teise, suutis ta ikka mind märjaks pritsida. Kujutan ette, millist kassi-hiire mängu me mõlemad nautisime. Mina põgenesin, tema pritsis igal võimalikul hetkel. Olukord oli siiski tema kasuks, sest vihma kallas igas suunas igasse suunda. Minu juuksed sorakil mu näos. Mu beež  jakk vastu mu ihu kleepumas ja teksad, mis jalas, ei tundnudki enam nii heledad, kui need tegelikult on. Ma ei suutnud oma pead tõsta ja vaadata otse, sest vihmahoog sundid silmi pilukile ajama ja pead väheke langetama.
See retk peatuseni oli omamoodi pikk. Kohale jõudes tajusin oma naeratuse tekkimise hämmingut teiste silmis, kes vaikselt peavarju all seisid ja transporti ootasid. Rahvast oli seal pungil. Saades aru ei hakanud ma ennast märjana sinna suruma vaid otsisin õrna kaitset puu all. 
Trollid, buss, kuid vale numbriga ja mõned autod tagasihoidlikult peatusest möödusid. Inimlikud juhid ei tahtnud meid pritsida lombiveega. Bussi oodates ma muudkui kohendasin ennast. Ei osanud kuidagi olla, sest igas ihurakus tundsin vihmavett voolamas. Tahtsin juba kodus olla ja koorida end paljaks nendest märgadest riietest, kuid siis mõtlesin hetke: "Miks pole mul külm nagu tavaliselt sellises situatsioonis oleks? Küll oleks mõnus ja vallatu, kui püherdaks käpukil sellise vihma käes ja laseks pildistada. Tuleks mõnus õhtu ja nalja oleks teistele vaatajatele pakkunud."
Kelmikad mõtted mind saatmas olid lõpuks ka minu bussi peale. Buss number neljakümne peale. Ülerahvastatud. Osad märjad, osad kuivad. Ennast tundsin vägagi märjana, kuid see mind tol hetkel ei häirinudki. Need vihmapiisad, mis hakkasid mööda mu nägu voolama, kõditasid ja ajasid nina sügelema. Tundsin inimesi mind jälgimas, kui muudkui oma nägu puudutasin. Mis on küll nende peas mind vahtides?
Minu peatus saabuski. Saades aru, et Emake Loodus ikka veel mäsles oodates mind bussist väljumas. Astusin reipal sammul taaskord saju kätte. Seekord ei langetanud pead ja ei pistnud jooksma vaid rahulikult ja sujuvalt nina taeva poole ületasin teed. Samal ajal astudes lompidesse. Ei kartnud ma enam teda. Polnud ju põhjust. Olin läbimärg, kuid mitte halvas tujus. Vastupidi. Ta tekitas minu südames positiivsust. Positiivsust, mis pani silmad särama. Positiivsust, mis sundis unustama hetkelise raskuse mõtetes.
Nii et, kes siis võitis? Kas Loodus mind või mina teda?
Loogiliselt mõeldes võitsime mõlemad ja õpetasime ka midagi üksteisele. Emake Loodus sai mõista, et ei suutnud kõiki meid, inimesi muserdada ja mina, mina taipasin, et elu on siiski imeline.

Monziik