Autor: Ls.

13-10-2010 17:55:32

Elu teeb omad korrektuurid .

Alati ei pruugi me teha õigeid valikuid. Võib juhtuda, et hommikul kange kohvi asemel oleks võinud valida hoopis rahustava piparmünditee

Elus on tohutult palju valikuid. Isegi kõige tühipaljam ja lihtsaim valik võib näida meeletult raske ja keeruline. Me puutume nendega iga minut, või koguni sekund, kokku. Alati ei pruugi me teha õigeid valikuid. Võib juhtuda, et hommikul kange kohvi asemel oleks võinud valida hoopis rahustava piparmünditee. Võib-olla oleks võinud võtta natuke rohkem aega ning kõndida jala, mitte sõita bussiga, sihtpunkti. Ehk oleks pidanud tänaval nutvale lapsele, kes pillanud kommi maha, uue ostma. Need küsimused vaevavad pidevalt pead, keereldes ja tiireldes nagu närvilised sipelgad pesa ehitades. Me langetame pidevalt otsuseid, mis muudavad meie saatust ja edasist elu ning pikalt mõtlema jäädes, võib see endaga kaasa tuua palju rohkem kahju kui arvata osatakse,suuremate situatsioonide asemel hoopis suuri hingekahjustusi. Võib tunduda, et kõik tehtu võib lihtsalt unustada, kõige lollikindlam varjant, kuid see ei pruugi olla üldse nii lihtne.
Omades eesmärke ja unistusi, lootusi ja ootusi, võivad need ühelhetkel lihtsalt haihtud. Nagu kõrbes, nägemas miraazi, võib hetkega kõik äkitsi tühi näida. Taas laiub meie ees lõputu liivameri, vaikus ja tühjus. Pole sihti kuhu jõuda, sest igal pool on liiv. Ei ühtegi puud ega mäetippu kuhu pürgida. Kogu lootus on kadnud, et ükskord väljuda sellest lõputust ja hingetust kõrbest. Me ei tea, kas suudame siit endam üldse väljuda ning kuidas me saame kindlad olla, ja kes karanteerib selle, et me siia enam tagasi ei satu ??
 Ta oli rahul oma eluga, õnnelik ja lõbus. Kõik oli nii nagu pidi, head sõbrad , pere ja kodusoojus. Üks hetk tuli ta ellu midagi sellist, mis täiustas seda veel enam, muutis selle elamisväärsemaks. Ta ei teadnud, mida elult tahta, omas unistusi ja eesmärke. Varasemalt pole läinud kõik nii nagu soovis aga ta jätkas proovimist ja pürgimist, võttes enda kanda üha suuremaid riske, sest ei mõelnud kunagi sellele, et on ka suuremaid pettumusi kõikide nende väikeste kõrval. Ta oli jõudnud veel kaugemale kui ootas. See inimene tegi ta enesetunde veel paremaks ning kõik tundus nagu hoopis teine. Alati oli keegi olemas, kuulates igat tema sõna ning tehes kõik, et olla koos temaga. Ta oli roninud heinamaalt kõrhgele mäetippu, kust alla vaadates tundus kõik nii väike ning mõte olla sama pisike pani pea pööritama ja südame puperdama, see mõte tundus hirmus, kuid lohutas teadmine, et kõik ei pea nii minema.
  Elus ei lähe alati nii nagu soovime. Miski pole igavene. Lootused purunevad ja kukkudes jäävad kriimustused. Kõik varises kokku, kalju ta all lagunes liivaks, ees oli tühjus, koos luidete ja vallidega- ilma ühegi hingeta kõrb. Vaikus, mis lukustas kõrvu oli liiga vaikne, isegi enda südamelöögid tõid kananaha ihule. Üksindus oli kõige suurem vaenlane, mis võis sekundi murdosaga su lihtsalt tappa, toksides üha tugevamini südamesse auke. Ta oli naiivne, uskudes unistustesse, kuid ei mõelnud, et see kõik võib üks hetk lihtsalt kaduda. Ta ei arvanud, et need haavad võivad paraneda, kuid see juhtus. Aega mööda sai kõik jälle korda, kriimustused paranesid armideks. Aegamööda astus ta välja tühjast kõrbestt, naastes rohelusse. Kauguses paistavad mäetipud, mis olid ilmatult kaugel.
    Hirm jäi alles, ees olid uued valikud, tuli keegi, keegi palju erilisem. See inimene kuivatas pisarad, tõi päekese ta ellu ning uued unistused. Tundus nagu see imeline inimene tõesti hoolib. Tuli otsustada, mitte enam hommikuse kohvi ja tee vahel, vaid hoopis millegi muu üle. Valiku, mis ennist jäi tegemate, astudes uisapäisa tuleikku ja ehitades ilma tagajärgedele mõtlemata kaljut enda alla. Ta teadis nüüd, mis võib juhtuda ning see hirmutas. Tehes vale otsuse, avanevad haavad taas, ning kõrb on jälle käega katsutav. Hinges ta teadis, et miski läheb valesti, sisetunne hirmutas teda, kuid mõistus ütles, et sedasi on õige. Aga ei olnud. Seekord ei olnud need endam torked südamesse vaid pigem taheti lihtsalt see rinnust välja kiskuda.  Asi oli palju kaugemale läinud, see oli midagi enamat. Tunne, et sinu süda on kellegi teise südames, oli ülistav. Inimene, kes ta ellu tuli, hoolis palju rohkem kui kõik teised. Ta oli seda korduvalt tõestanud, kuid jooksis ära eemale, kellegi teise juurde, kelle juures on parem kui tema enda. Hoolimine jäi alles, kuid sellest ei piisanud millegi suurema püstitamiseks! See inimene ei jätnud teda enda murega üksi, ta kuvastas koos temaga, sest teadis, kõik tehtu oli olnud mingil määral tema mõtlematus. Ühel hetkel üdruk mõistis, et kõik elus tahetu, oli alati see, mis kunagi tõeks ei saanud. Kõik mida väga tahtis jäi saamata. Kohutav tõdemus torgatas hinge ning kiskus kogu keha krampi. Need soovid olid olnud palju tugevamad kui ennist, kuid need pühiti silme eest.
  Ma ei tea kuhu minna, kuhu ma jõudma peaks, tühjus, vaikus,  mitte ühtegi hinge. Ma näen ainult liivamerd. Kas kunagi siit väljun ? Võimalik. Kuid elu teeb omad korrektuurid ja iga katsumus annab midagi juurde, iga pisiasi muudab meie isiksust ja kunagi ei saa me olema need, kellena sündisime.

Ls.