Autor: prl

02-12-2010 01:38:25

Kas see on seda väärt?

Kas elu jooksul tehtud vead on seda kõike väärt?

Ärkan. Kell voodist vasakul näitab kümmet hommikul ja päike paistab. On suvi.
Mõistan, et olen just 12 tundi maganud. Aga tunnen siiski väsimust.. See ei ole selline väsimus, mis tekib, kui oled magamata.. Pigem selline, mis halvab terve su keha, mõttevõime ja tunded.
Tõusen voodist. Vean end vaikselt vannitoani ja vaatan peeglisse. Ma ei tunne ennast enam ära. Kus enne oli pruun nahk, säravad silmad ja naeratus, on nüüd valge, kohati isegi hallikas nahk, tuhmund silmad ja naeratusest pole märkigi.
Korraks tunnen nälga, aga ei pööra sellele mingit tähelepanu. Ma isegi ei vaevu külmkapi juurde minna. Tunnen ka janu, aga tean, et ükskõik mida ja ükskõik kui palju ma ka ei jooks, mu janu oleks ikkagi sama suur.
Kõnnin voodi juurde tagasi. Poolel teel tunnen, kuidas pea hakkab ringi käima ja eile joodud joogid üles tulema. Vaatan enda ette, sunnin kõigest väest end rahulikuks ja kukun voodisse.
Laman tund, võib-olla paar. Mõtlen sellest, kuidas me õnnelikud olime. Mis minust on saanud. Kas on üldse enam mõtet? Kuidas sul läheks, kui sa elus oleks. Mis seisus meie oleks. Kas ikka parimad sõbrad, või siis vihavaenlased? Ja mis kõige hullem.. Ma mõtlen sellest õhtust, kui mulle helistati ’ta on meie seast lahkunud’. Ja sellest, et ma ei käinud isegi su matustel.
Tuim.
Otsin telefoni. Valin sealt viimati helistatud numbri. Jah, sellesama, kuhu viimased 3 kuud iga kuradima päev helistanud olen. Ootan, kuni teiselpool võtab noor poiss telefoni vastu, sosistan vaevukuuldavalt ’’nagu alati, aga seekord 3 ja pane valmis... palun’’. Kuulen, kuidas poiss ohkab, aga siiski ei ütle midagi ja paneb toru ära.
Tõusen voodist, avan ukse ja suundun vana, kinnipandud mänguväljaku poole. Süütan suitsu ja istun pingile ootama...
Poiss tuleb, annab mulle süstla. Talle otsa vaatamata surun raha talle pihku ja ütlen hääletult ’’aitähh... kõige eest’’.
Surun süstla veeni. Tean, et paar sekundit veel ja siis on kõik läbi. Ei ole mingit janu, väsimust, tuimust. Kõik on hästi. Lõpuks. Tahan naeratada, kuid järsku hakkab valus. Terve keha nagu põleks. Tahan nutta, karjuda, ükskõik mida, aga ei suuda.. Häält ei tule ja pisarad oleks nagu ära kuivand. Kukun tõmmeldes maha. Poiss mu kõrval lihtsalt seisab. Ta isegi ei proovi mind aitada. Ta ainult vaatab.
Aga siis, kui tõmblemine lõppeb ja kõik on lõpuks tuim, küsib ta vaikselt, isegi natuke nukralt ’kas ta siis oli tõesti seda väärt?’’
 

prl