Autor: suslikas

04-07-2009 18:28:08

Oled sa kunagi suudelnud jõehobu? Mina olen:)

Jõehobu, kes muutis mu maailma.

Tahtsin tegelikult krokodilli, kuid tee peal tuli vastu üks äraütlemata nägus jõehobu ja naeratas mulle ühes päikesega ning ma sulasin. Hakkasingi teda kutsuma Päikeseks. Temaga oli kõik nii lihtne – mängleva ellusuhtumisega sai ta üle igast mäest, igast kurust tuli ta võitjana välja. Ja mis minul seal siis enam öelda või teha oli. Lihtsalt liuelda kaasa ja tunda rõõmu igast koosoldud hetkest.  Ühel öösel tõi Päikseke taevast alla kõige eredaima tähe – ja poetas  selle mulle pihku.  Midagi nii ilusat ei olnud mulle keegi veel kinkinud ja üksik pisarake tikkus mulle silmanurka. Päikseke võttis minu pisara oma suurte kohmakate käppade vahele ja puhus sellele peale. Pisar muutus väikeseks päikeseks, mis eredalt meile silma paistis ning korraks tundus, et aeg jäi seisma…
„Armunud olete vä?“ pinises kellegi hääl kuskilt puude vahelt. Minu pihkude vahelt kukkus taeva eredaim täht maha ning purunes kaheks kuukujuliseks tükiks.Tõstsin need üles ja panin tasku. Vaatasin kulmu kortsutades ülespoole, kust hääl kostus. Puu kõige madalamal oksal istus pärdik. Kõige tõetruum (loe: mõttetum) pärdik, keda ma näinud olen: suured imestunud silmad, suu kõrvuni tõmmatud ning käed mõttetult ettepoole rippumas. Suudate seda ette kujutada?
Pöörasin pea Päiksekese poole, kuid teda ei olnud enam seal. Ümberringi oli järsku pilkane pimedus ning kananahk kippus mu ihule tulema. Hüüdsin Päiksekest, kuid vastus oli vaid vaikus. Järsku hakkas kostuma kõva müdin. Ja see tuli järjest lähemale. Olin juba pimedusega harjunud ja suutsin kujusid eristada. Müdina põhjuseks oli Päikseke, kes tulistjalu minu poole jooksis. Juba eemalt hüüdis ta :“ Kullake, kas Sa oled elus?“. Ma ei saanud ta küsimusele pihta. Miks ma ei pidanud elus olema? Silmanurgast nägin, et puude okste peale ilmusid järsku tuhanded pärdikud. “ Sest see on Pärdikute Kung Fu Maffia, selle metsa HIRM!“ Irw, vähe ma ei hakanud naerma – istusin maha ja naersin südamest, pisarad jooksid mööda mu põski… Pärdikute Kung Fu Maffia, mida veel. Puudu oleks veel  Jäneste Shiatsu Klann ja Siilide Judo Jõuk. Enne kui suutsin irvitamisest toibuda, leidsin ennast Päiksekese kukil. Ja Päikseke jooksis, jooksis elu eest. Kujutate ennast ette jõehobu kukil, kes jookseb 40 kilomeetrit tunnis, loksumas paremale ja vasakule? Korraks tundus, et hommikune söök on hammaste vahel. Kuid see oli vaid meelepete, sest kui Päikseke lõpuks peatus, tuli eilne lõunasöök välja.
Päikeseloojangul võttis Päikseke mu pisikesed käed oma suurte käppade vahele ning surus oma huuled minu suule. Sekund hiljem oli ta läinud, jättes maha õhku ahmiva ning pooleldi unes minu. Nii ma seal unelesin, kuni tundsin midagi vastu pead lajatavat …
Ja selle peale ärkasin ma üles.
Vannituppa kõndides tundsin midagi pidzaama pükste taskus olevat – surusin käe taskupõhja ja tõmbasin välja kaks kuukujulist kivi…..

suslikas