Autor: KellySue

06-07-2009 21:01:00

Tuim kõige suhtes !

Hoidke teineteist !

Surud oma soojad huuled minu omadele ja tunnen kuidas mu jalad nõrgaks tõmbuvad. Sekund möödub ja sa eemaldud. "Hüvasti," sosistad ja lähed minema. Seisan tummalt ning pööran sulle selja. Ma ei taha näha kuidas sa lahkud. Sa tead täpselt mitmeks killuks sa mu südame tegid. Me leidsime teineteist ja nüüd sa ei taha seda enam. Sulle ei ole enam tähtis see, mis meie vahel oli, mis meie vahel siiamaani on. Ma ei nuta, ei. Ma tean, et üks päev tuled sa tagasi ja kui see päev kätte jõuab, siis mind sinu jaoks enam ei ole. Tead, sa ei saa käituda nii, et kui tahad siis kasutad mind ning kui sul enam vaja pole või huvi kadunud on, siis viskad minema. Ma olen inimene, ma unustan.  Sama lihtsalt kui sina minema jalutad, niisama lihtsalt suudan mina unustada. Vean näole veetleva naeratuse ning jalutan teisele poole.
[i]Paar kuud hiljem.
[/i]Võtan mahvi, teisegi ja nüüd ootan. Istun diivanile. Ümber minu on igas vanuses noori. Kusagilt satub mu kätte viina koks. Naeratan ja neelan selle üheainsa sõõmuga. Üritan meenutada minevikku,kuid seal asetseb üks suur ja must auk. Kes ma olin? Kus ma olin? Mida ma tegin? Oh, mind enam ei huvitagi. Hakkas mõjuma. Löön pea kuklasse ja tunnen kuidas ma reaalsusest eemaldun. Kõik hakkab põntsuma ja see ajab meeletult naerma. Avan silmad ning üks tüdruk mu kõrval irvitab rämeda häälega. See on äärmiselt naljakas ja ka mina hakkan naerma. Nii me siis kahekesi naerame. Järgmine hetk seisab mu ees umbes kahekümne aastane noormees. Ta võtab mul käest ning suunab mind maja teisele korrusele. Naerdes lähen temaga kaasa. Viskun voodile ja kõik ikka veel põntsub. Tunnen teda enda peal. Tema käsi oma pluusi all. Tema käsi oma rindadel ja huuli kaelal. Naeratan ning otsin tema huuli. Leian need ning suudlen neid ahnelt ja kuumalt. Järgmine hetk teda pole enam mu peal, ma ei tunne ta huuli. Noormees mu pealt on kadunud. Üritades asjas selgust saada avan silmad. Seal seisad Sina. Nagu külm ja nüri teras lööb valu viis korda südamesse. Ahmin õhku, kuid tuba on õhu jaoks liiga umbne. Sulen silmad ning palvetan, et ma vaid kujutan seda ette. Avan uuesti silmad ning Sa oled ikka seal. Vaatad mind mõrvarliku pilguga. Pisar pisara järel voolab mööda mu paistes nägu. "Miks," on ainuke küsimus mis mu huulilt veereb? Tõmbad mu püsti ning talutad majast välja. Majast kaugele. Sa lükkad mu murule pikali ning vaatad mind ebameeldiva vihase ja selle sama mõrvarliku pilguga. Valu südames muutub iga hetkega suuremaks. Silmade sulgedes jooksevad seal nagu filmilindil mälestused Sinust ja minust. Mälestused mille ma unustasin. Mille viskasin minema. Valu on südame täiesti halvanud. Tunnen kuidas see levib edasi ka ülejäänud kehas ja kaotan teadvuse.
[i]Viis tundi hiljem.
[/i]Ma ei ava silmi. Esimene asi mis reaalsuses minuni jõuab on sinu lummav ja meelierutav lõhn. Sa hoiad mind. Avan silmad ja vaatan sulle otsa. Valu ei ole nii tugev kui mind oma käte vahel soojendad. Nii me siin lamame. Ja siis sa tõused ning tõmbad ka minu püsti. Vaatan sulle silma, endal pisarad silmis. Surud oma soojad huuled minu omadele ja ma tunnen kuidas mu jalad nõrgaks tõmbuvad. "Hüvasti," sositad sa ja lähed. Seekord ma selga ei pööra. Ma vaatan kuidas sa kaugusesse kõnnid ning vajun siis põlvili. Ma vist siiski olen kalts mida kasutada vajadusel ja kui enam vaja pole siis nurka visata. Eelmine kord sa mu südame juba murdsid. Pole enam mida murda, kuid nüüd võtsid ka mu hinge kaasa. Vajun põlvedelt kõhuli ning silmad sulguvad nüüd juba ise. Ma tean, et sellest unest ma enam ei ärka. Valu on teinud oma töö, olen tuim. Tuim kõige suhtes. "Hüvasti," sosistan ma jõuetult ja kaon olematusse.

KellySue