Autor: Helen

09-07-2009 11:05:49

Elust enesest

Armastus peaks olema midagi erilist, peaks olema selline, mis paneb su õhus kõndima, liblikad kõhus lendama ning lakkamatult naeratama. Aga kui see sedasi on, siis miks enamus inimesi meie ümber, kellel kõigil on "see õige" olemas, seda ei tee?

Armastust on läbi aegade peetud millekski eriliseks. Räägitakse esimesest armastuses, eluarmastusest, armumisest esimesest silmapilgust jne. Mingi aeg mõtlesin, et see on lihtsalt ülespaisutatud tunne ning tegelikkuses saavad vaid vähesed seda tunda, kes leiavad endale selle kõige sobivama partneri. Tegelikkuses ma eksisin. Oma viimaste pävade läbielamistega olen saanud parema ülevaate iseendast, milline ma tegelikult olen ning mis tegelikult tähendab kedagi armastada?
Selgituseks võin öelda, et olen oma mehega koos olnud pea neli aastat. Meil on ka imearmas laps. Eks ka meil, nagu enamustel, on olnud tülisid ning vihastamisi, kuid samamoodi on olnud ka piiritu rõõmuga täidetud koosolemisi.
Mõned päevad tagasi käisime poes. Me oleme seda ka ennegi teinud, kuid sel korral oli see teistmoodi. Ma jalutasin mehe kõrval, kui märkasin meist mõne meetri kaugusel noort neidu, sinise minikleidiga, ilusad pruunid pikad jalad. Kuna ma olen alati endale soovinud selliseid kauneid jalgu, millel ei oleks kunagise sprinteri jalalihaseid, siis otseloomulikult ma vaatasin koheselt oma mehe silmi, et kas ka tema neid hämmastavalt perfektseid jalgu märganud on. Muidugi ta tegi seda, ta on ju mees. Ja seda mitte halvas tähenduses. Tol hetkel ma sellest muidugi aru ei saanud. Ma sain vihaseks, ma solvusin. Tõmbasin automaatselt sellele tegevusele võrdlusjoone sellega, et JÄRELIKULT minu jalad ei ole piisavalt kaunid. Hoolimata sellest, et mu mees on koguaeg minu välimust kiitnud, pole vahet, kas olime koos olnud kaks päeva, kaks kuud või kaks aastat.
Igatahes, kui esialgu pidime poest ostma õlut ja tegema mõnusa saunaõhtu, siis kokkuvõttes ostsime vaid minule ajakirja ja lapsele paki popcorni. Lisaväärtusena mossis näod ja minu vihane, samas ka kurb meel. Mingit saunaõhtut ei tulnud, teadagi, sest ma ei suutnud olla üle oma ebakindlusest, seega pidin ikkagi hakkama igasuguseid nõmedaid küsimusi selle nähtud noore neiu kohta küsima. See oli nõme, ilmselgelt nõme ja ma saan sellest alles nüüd aru. Oh seda ebaõnne! Muidugi sai mees selle peale vihaseks, mina aga ägestusin veel enam, kui ei saanud esitatud rumalatele küsimustele enam neid vastuseid, mida ma tahtsin. Öeldud sai nii üht kui teist, mil lõpuks ta sõitiski minema, maha rahunema. Ka sellest ei saanud ma siis aru. Mulle tundus, et see ongi lõpp.
Võib tunduda naljakas, et kas sellisest asjast saab siis üks 4-aastane suhe lõpu, kuid tegelikkuses see polegi nii ilmvõimatu. Väga lihtne. Ma pole enne kommentaare teinud, kui ta kedagi on vaadanud, kuid on sadu teisi asju, mis on juhtunud, sest MINA olen endas ebakindel, sest MINUL on kompleksid iseenda suhtes. Lisaks on olnud eelnevaid tülisid, mehel mõned mured, siis veel nääksuv naine mittemillegi kallal ning mõõt saigi täis.
Aga mida sellest järeldada?
Metsikud pisarad, kirjeldamatu valu sisemuses, nagu oleks kõik sul seest puruks tõmmatud, segi pekstud. Sõnumitele ei vastatud, kõnedele ka mitte. Teisel päeval sain temaga rääkida, ütles, et räägime reedel, ta peab rahus olema. Ja esimest korda ilmselt meie kooselu ajal, ma sain sellest aru. Ma olen kaks päeva olnud oma tegemiste ja oma mõtetega ning lasnud temal rahus olla: käia kalal ja olla sõpradega. Ma lasen tal olla, maha rahuneda, mõelda.
Tegelikkuses olen mina paljudes asjades süüdi, mis siis, et ma olen muidu kaunis, hea ja hoolitsev truu armastav naine. Aga ma olen endas ebakindel. Selle põhjus on ilmselt ammustes aegades, kui ma olin põhikoolis, olles siis teistest trullakam, said minu õelad klassivennad mind narrida. Ilmselt sellest see endaga lõputu rahulolematus tulnud ongi. Hoolimata sellest, et ma nüüd olen tõesti tegelikult selline naine, kes on iseseisev, hoolitsetud sportliku välimusega ning igas seltskonnas on vähemalt üks mees, kellele ma alati sügava mulje jätan. See võib tunduda enda kiitmisena, kuid esimest korda oma elu jooksul ma julgen seda tunnistada ja esimest korda meie suhte jooksul saan ma aru, kui paljudes asjades on mu mehel õigus olnud. Jah, meessoost sõbrad, kes mulle helistavad või sõnumeid saadavad, nendel ongi minu vastu tõmme, mitte nagu sõbral sõbra vastu olema peaks. Jah, need töökaaslased, kes aina tähelepanu mulle pööravad, ka neil on teised tagamõtted kui niisama "sõprus", nagu ma endale aina väitnud olen. Ja millest see kõik vääriti mõistmine tulnud on? Eks ikka iseenda kompleksidest.
Kui me ei ole endaga rahul, siis me ei mõtle selle peale, et see inimene, kes on meie kõrval, et tema on ju meiega rahul, tema on meid valinud ning tahab meiega koos olla. Me automaatselt paneme enda mõtted teise inimese pähe ning hakkame selle põhjal otsuseid ja järeldusi tegema, mille tulemusel võime ikka kõik totaalselt tuksi keerata.
Sellest tulenevalt, et ma ei ole pidanud ennast kauniks naiseks, ilmselt pole lihtsalt julenud seda teha, olen ma olnud ka väga armukade. Kui ta käib sõpradega väljas, siis mõlgutan vahepeal nõmedaid mõtteid, kuidas ta leiab ilusama naise ja midagi teeb jne. See on ju totrus! Mul on mees, kes mind aastaid taga ajas ja salaja armastas ENNE, kui me lõpuks koos saime olla. Ta on ju ometigi öelnud, et ma olen maailma parim naine ja tema eluarmastus, mida ma siis veel kahtlen? Ma olen naine ja mõtlen ülearu, just nagu mehed meie kohta ütlevadki. Ja see vastab tõele!
Milleks mõelda enda jaoks välja probleeme ja muresid. Milleks kahtlustada oma meest petmises, kui ta ei suhtle ühegi naisega, sa ei ole näinud ühegi naise nime tema telefonilogis, ta on alati sõpradega olnud, kui ta seda öelnud on. Kummaline ja veel kummalisem on seda kirja panna ja mõelda, kui rumal ikka üks inimeseloom võib olla.
Ja armastus - oh seda võimast sõna. Me kõik mõtleme, et armastus on see, et me istume ninapidi päevast päeva koos, teeme kõik koos, naerame koos ja sedasi ongi. Et kui mees tahab sõpradega linna peale minna, tuleb alles pool neli öösel, et siis ta ei armasta meid. Kui isekas meist! Tõesti! Armastus on tunne, tunne, kus oled tänulik selle eest, et sul on selline imeline inimene kõrval, kus sa oled tänulik nende hetkede eest, kui te koos olete, kus sa oled õnnelik ka siis, kui te reaalselt koos ei ole, kus sa tunned maailma suurimat rahu, et oled leidnud just SELLE ÕIGE. Armastus ei tähenda seda, et sa pead naisena saama kõik, mis sa tahad ja armastus ei tähenda ka seda, mees peab koguaeg sinuga olema.
Armastus tähendab teise inimesega arvestamist, temast hoolimist ka siis, kui ta ei ole sinuga koos. Ka siis, kui tal on kehv tuju ja ta nähvab sulle - ka siis sa räägid temaga hellalt ja näitad talle, et sa oled olemas, et tal on keegi, kes teda armastab, hoolimata tema tujust ja olekust. Armastus on see, et sa oled inimese üle õnnelik, kui tema on õnnelik. Ta käib kusagil, kuid ta tuleb ju alati tagasi, sest ka tema armastab sind. Ega armastus ei tähenda siis vangis olemist. Ja ega see, kui sina oled kaunis naine ja su mees sind armastab-kiidab, ei tähenda seda, et pole teisi ilusaid naisi, keda mees aeg-ajalt vaatab või isegi mitte ei vaata, vaid lihtsalt silma üle laseb. Sest olgem naised ausad..ka meie vaatame, nii mehi kui naisi, kes meile vastu tulevad ning see ei ole ju patt!
Eneseavastuseretkel neil päevil olen mõistnud ka seda, et ootamine on tarkuse ema. Just ootamine toob teinekord oodatud tulemusi. Ei tohi olla rutakas ja inimestele pinda käia, kui ta tahab rahus olla, siis lase tal rahus olla! Iga inimene seedib asju omamoodi. Mina tahan alati asju KOHE ära lahendada, kuid minu mees tahab rahus olla, iseendaga. Teinekord kui olen oodanud, andnud teisele aega, on olnud tulemus enda ootuste ületaminegi.
Kokkuvõttes ma tahaksingi öelda, et me peaksime enam aru saama, mis armastus on, et see ei ole kellegi omamine, vaid see on kellegi armastamine selle kõige laiemas tähenduses. Ja me peaksime oleme õnnelikud, selle asemel, et otsime või tekitame olematuid probleeme. Iga hetk siin elus on oluline ja kallis ning me lihtsalt peame neid väärtustama. Ja kui sul on olemas inimene, kes on sulle meeletult kallis, kallim kui su enda elu, siis miks mitte seda nautida ja selle eest tänulik olla, lihtsalt olla!
Siinkohal jään ma lootma, et ka mina saan edaspidi seda õiget armastust jagada inimesega, kes on minule kõige kallim siin ilma peal..

Helen