Autor: drin-drin

16-07-2009 01:54:32

Saatuslik mõte

Vahel võib üks pisikene mõttesähvatus pöörata ogu elu pea peale.

Mul on olnud omamoodi kummaline lapsepõlv. Iseenesest oli mul kodu olemas, pealtnäha lausa ideaalne, samuti ka vanemad, mitte lahutatud töö inimesed. Kuid igal medalil on alati kaks poolt ning ka silmade eest rohkem varjatud pisikene äär. See medali äär, oisike ning vahest isegi nii tähtsusetu, lisas alati tõrva minu mee tünni. Nimelt olen ma kasvanud funktsioneerivate alkohoolikute perekonnas. Ja see väike fakt muudab ka elumündi tagumise poole mustavaks ning kohati arusaamatuks.
Ma suudan alati naeratada, kasvõi hambad risti ja läbi pisarate. Olen omal ajal isegi haritud psühholoogid (kellega mul oli aastaid tagasi au töötada) oma naeratusega ära petnud. Vahel öösiti tahaks jõuga selle naeratava maski näolt kiskuda ja olla lihtsalt inimene, kuid ma ei saa, sest just seesama naeratas kaitseb mind kurja elu eest. Aga hind on mul kildudeks, isegi lausa tolmuks muutunud. ma olen elus väga palju näinud, isegi liiga palju, ma isegi julgen pakkuda, et mind pole võimalik enam millegagi üllatada. Samas ma ei mõtle eriti tihti oma puruks tallutud hinges, ma lihtsalt sammun naeratades läbi päeva, mu pea on mõtetest täiesti tühi, sest ma kardan mõtelda...
...ja mõtelda kardan ma ainult selle tõttu, et lapsest saati olen ma unistanud killukesest õnnest. On ju lihtne, nagunii kõik inimesed unistavad õnnest. Aga minle on pandud külge needus. Kui ma kasvõi pooleks sekundiks julgen tõdeda, et olen õnnelik, siis ma kaotan oma elus paaegu kõik. See on tõsi.
Ma olin vist umbes 5aastane, kui sain endale päris oma kassi, keda tohtisin isegi ööseks tuppa tuua ja kaissu võtta. See kass oli mul juba üle poole aastsa olnud, kui ühel õhtul, vendadest varem voodisse minnes, ma taipasin, et olen nii rõõmus ja õnnelik oma kassi üle. ma mäletan, kuidas ma kallistasin too õhtu ja kui kerge südamega ma magama jäin...aga hommikul oli kass mu kaisust kuhugi jalutama läinud. Ja ta ei tulnud kunagi enam tagasi. Alles paarkümmend aastat hiljem sain ma teada, et mu kallis issi oli öösel purjus peaga ette jäänud kassile jalaga virutanud.
Ajal on kombeks mitte seisma jääda. Iga päev tõi mu ellu karjumist, pisaraid, pettumusi, kuid see saigi elustiiliks, ning peagi ma isegi ei märganud, millist elu elan. Ma hakkasin rohkem hoolima oma vanaemast, kui vanematest, sest ta oli ainus, kes vähegi üritas mind mõista. Loomulikult ma tülitsesin ka oma vanaemaga, kuid me leppisime alati enne magama minekut ära. mu vanematele ei mahtunud see hinge, ka selle tõttu muutus mu elu üha raskemaks. Peagi jäi aga mu vanaema liiga vanaks ja mu isa nõudmisel saadeti ta ühte haiglasse dementsust ravima....ning tagasi sealt tuli ta kahjuks elava surmana. Aga ma üritasin anda endast kõike, ma hoolitsesin ta eest nii päeval kui öösel ning paari nädala pärast ta hakkas toibuma. see hoolitsemine pani mind mõistma, kui õnnelik ma olen, et mul on vanaema. Me istusime ühel laupäeva õhtul peale sauna vanaemaga poole ööni üleval ja heietasime sõjaaja jutte. Kuid pühapäeval pidin ma kooli minema. Ma veel rõõmustasin, et ainult kolmeks päevaks sõidan kooli, ning siis tagasi koju vanaema juurde. Ja siis esmaspäeval helistas ema, et nad viisid vanaema vanadekodusse...ja selle tõttu süvenes vanaemal dementsus ning ta ei hakanudki mind ära tundma. Rääkimata sellest, et see vanadekodu asus meist võimalikult kaugel ja sinna sai ainult autoga ja mu vanemad üritasid mulle igal võimalikul moel autot keelata...ma kaotasin oma vanaema hetkel ,kui ta vanadekodusse viidi...ja koos sellega kaotasin lapsepõlve, turvatunde ja vanemad.
Ma ei uskunud veel kaua, et inimene suudab sellise kaotuse üle elada. Haavad jäävad hinge, kuid üsna pea õpid naeratama, sest mõistus korrutab, et nüüd on halvad ajad möödas ja midagi jubedat enam ju ometi juhtuda ei saa. Ka mõistus eksib...kuid sellest juba teine kord, sest valu hingest ei kao, ja mul on vaja nüüd pisaraid kuivatada.
 

drin-drin